Markus Mihkel

Sel teisipäeval oli minu kord kolm last lasteaiast ujumistrenni viia. Kuna juba ujulas olin, siis läksin ka läbi klaasi natuke piiluma, et kuidas neil läheb. Et kas Miku juba ujub Nõmme ujula lastebasseini ühest otsast teise ära (ca 7-9 meetrit). Ujus küll – ikka üks ots selili ja tagasi pärast väikest puhkust krooli. Okei-okei, muidugi ei olnud puhas krool, aga kõik lapsed üritasid näo vees hoida ja tegid kätega hoogsalt ringe. Väga vahva oli vaadata!

Selle aja peale olid lapsed mind märganud ja hakkasid lehvitama. Läksin eemale laua taha kohvitama, et mitte trenni segada. Silmanurgast nägin, et lapsed panid lestad jalga, mõned ka kätised ja läksid suurde basseini (25m). Mulle tundus, et Mihkel kätiseid ei pannud. Mõtlesin, et ju ta siis teeb enne mõned hüppped, kui päris ujumiseks läheb.

Pärast trenni küsisin Mikult, et kas sa läksid suurde basseini ilma kätisteta. Ja siis Mihkel rääkis: “Ma olen vaadanud, et Helen ujub suures basseinis ilma kätisteta. Mõtlesin, et tahaks ka proovida, kas ujun terve raja ära. Ja tuli välja küll. Tagasi ujudes hakkasin korra uppuma, aga siis vehkisin jalgadega ja sain kohe pinnale.”

Nädalane puhkus Gran Canarial hakkab läbi saama. Olime päris palju basseinis ja basseini ääres, aga tegime ka muud. Teisipäeval osalesime ekskursioonil “Suuri Saarikierros”. Tegemist oli soomekeelse ekskursiooniga mööda Gran Canariat, kus siin 17 aastat elanud Maarit elu-olu tutvustas. Me ei osanud väga väärtustada hommikul kella kümnest rummitehase külastust ega shoppamist suveniiripoes, kus giid “õigeid” asju ostma juhatas. Küll aga olid toredad mäed, kus vaated pealpool pilvi olid müstilised, kirik, väike botaanikaaed, kus Mihkel nägi kuidas banaanid kasvavad ning väike kohalik turg, kus Miku eesli selga sai. Maarit rääkis huvitavalt fakte kohalikust elust. Üllatavad olid minu jaoks mägedes nähtud sügisvärvid – ka siin oli mets üsna kollane.

Neljapäeval läks lõunast ilm pilve ja nii otsustasime, et võtame midagi ette. Variandid olid – loomaaed Palmitos Park (lubati mitmeid loomashowsid) ja Sioux City – paari kilomeetri jalutuskäigu kaugusel olev metsiku lääne stiilis küla, kus ka erinevad showd toimuvad. Valisime viimase, lihtsalt sellepärast, et see oli lähemal ja loomaparkides on ju käidud ka. Tagantjärele oleme selle otsusega väga rahul – hispaanlased etendasid siin tuntud westerni muusikate saatel pangaröövi, lehmaajamist, kõrtsimelu. Lisaks demonstreeriti lassode kasutust ja no pauku tehti ka küll ja veel. Lühidalt, Mikule meeldis väga. Sealt kaasa antud padrunikest seisab laual aukohal.

Täna käisime katamaraaniga merel ilm oli imeline selle sõidu jaoks. Markus Mihkel käis koos isaga peatuse ajal ka ookeanis ujumas. Veel trepil oli Miku küsinud, et kas siin on haid ka, ookeanis ju on. Aga issi selgitas, et laeva juures neid ei ole ja nii saigi sellest üks tore ujumine, millele laevalaelt tädid kaasa elasid. Õhtul ütles Mihkel, et basseinis meeldib talle teglikult rohkem ujuda, sest siis saab silmad vee all lahti hoida (selguse mõttes olgu öeldud, et Miku ujub ikka käerõngastega).

Eelmisel reedel oli meie peres üks tore sündmus, aga sellest kirjutame siis kui pildid ka näidata. Laupäeval aga asusime teele Gran Canariale. Lend oli pikk – kuus ja pool tundi. Ema ja isa magasid vahepeal, Markus Mihkel aga asjatas terve sõidu aja oma mänguasjade ja vihikuga. Gran Canarial ootasid meid suvised temperatuurid ja bassein.

Eile õhtul oli meil selline jutuajamine:
Emme: Jää nüüd ilusti magama, siis saame homme jälle niipalju ujuda kui süda lustib.
Miku (õiglust nõudval toonil): Ei saa ju!
Emme: Kuidas ei saa?
Miku: Õhtul, kui pimedaks läheb, ei tohi ju basseini minna.

Selle aasta sügis on olnud teistmoodi. Alates sellest, et tõeliselt pikalt on jagunud sooje ja kuldseid sügisesi päevi. Seda, et oktoobri lõpus tuleks muru niita ei mäletagi. Aasta tagasi oli ju lumi juba maas. Eelmisel nädalavahetusel käisime oma rabametsas jalutamas ja korjasime erinevaid lehti, kuivatasime need ära ja täna tegime Markus Mihkliga neist raamatu.

Tore ja teistmoodi on Mihkli jaoks olnud ka selle sügisene lasteaias käimine. Nüüd on Miku oma rühmas juba vanemate laste hulgas ja tundub, et see talle meeldib. Ta tuleb õhtuti koju, on hästi rõõmsas tujus alati ja jutustab pikalt oma päevast. Üks sõber on talle ka teistest olulisemaks saanud ja nii vaatabki Mihkel hommikul lasteaeda jõudes esimese asjana üle, kas Ricco jalatsite sahtlis on õuejalanõud või toakingad.

Ja siis veel ujumine, kus Markus Mihkel teisipäeviti ja neljapäeviti käib. Ujulas on nii, et treener võtab lapsed vastu ja siis peab edasi ise hakkama saama. Esimesel korral rääkis treener täpselt ette, mis järjekorras midagi teha tuleb. Ja seda oli väga armas vaadata, kuidas viieaastased juntsud seda tähelepanelikult kuulavad. Kuna ma ikka pidin enda rahustuseks piiluma minema, et kas Mihkel saab kõigega hakkama, siis tabasin Miku ühele oma rühmakaaslasele seletamas: “Ujumisriideid ei tohtinud riietusruumis selga panna, treener ju ütles nii”. Mihkel oleks justkui sel hetkel suuremaks saanud.

Ja eile tuli Markus Mihklil ära neljas hammas, seekord aitas ta viimases lõpus ise protsessi kiirendada ka, et hambahaldja jaoks hammas ikka padja alla saaks.

Kahel korral oleme käinud sel sügisel metsas kuuseriisikaid korjamas. Hästi toredad käigud mõlemad. Miku on mõlemal korral ka ise seeni leidnud ja korvi lõiganud. Kuigi peab mainima, et muud tegevused on teda ehk rohkemgi huvitanud. Täna näiteks pidas Miku plaani, kuidas põdrakärbes koju tuua ja meile koduloomaks võtta. Ja eelmine kord proovis Markus Mihkel, kuidas kuivanud puult noaga koort kätte saada. Täna uurisime ka loomapabulaid ja Kati arvas, et need võiks kuuluda jänesele. Natukese aja pärast nägime ka jänest üsna lähedalt. Seenesaak on olnud kehvapoolne, kastet, suppi ja pirukat ikka saime teha, aga hästi palju oli ussitanud seeni.

Sellest nädalast hakkas Markus Mihkel käima Nõmme ujulas ujumistrennis. Oi, kuidas Miku ootas nende trennide algamist. Loodame, et seda indu jätkub pikemaks. Miku lasteaia rühmast käib selles trennis lausa kolm last nii et saame varajaseks algusajaks (16:30) kordamööda lapsi lasteaiast viia. Ja see täiega meeldib lastele.

Eilne ilm oli täpselt sobiv loomaaia külastamiseks. See aasta oli Markus Mihkli jaoks esimene, kus teda suured loomad rohkem huvitasid kui laste loomaaed. Kuigi ka viimases käsisime. Aga suured loomad pakkusid tõesti palju vaatamist, mitmel loomad olid ka pojad. Kõige rohkem meeldisid Mikule krokodill, jääkaru, kakaduu ja kotkad. Loomaaed muutub iga aastaga pisut ilusamaks. Kuigi, need arendustööd võiksid ikka kiiremini käia ja no parkimisvõimaluste puudusest ei hakkaks rääkimagi.

Kui juuni alguses oli kuumalaine, siis käisime kolmel korral mere ääres – Kakumäel ja Pärnus. Kakumäe vesi oli küll selge ja läbipaistev, aga siiski vaid 15-16 kraadi. Pärnus sai aga täie mõnuga ujuda juba 21-kraadises vees.

Maikuu möödus meil erinevate ürituste tähe all. Markus Mihkel käis päris mitmel sünnipäeval. Enamasti peetakse sünnipäevi mängutubades, mis on lastele tore võimalus uues kohas vabalt mängida. Lasteaiakaaslase Hugo sünnipäev oli teistest erinev – sünnipäevalised käisid rabamatkal Pääsküla rabas. Matk oli kokku 7 km, poole matka peal roniti vaatlustorni ja söödi kringlit. Ja pärast sai natuke mängida ka. Lapsed olid igati rahul.

Mais käisime kahel korral Piip ja Tuut mängumajas, mis on üks hea auraga koht, kus lastele toredaid etendusi pakutakse. Etendused on paraja pikkusega, naljakad, aga ka õpetlikud. Siis veel Solarises lastekontserdil Haldjametsa saladus, kus Lasteekraani laulustuudio laste hulgas esinesid ka Mihkli kolm sõpra. Ja siis veel ka Muusikakooli Muusikastuudio hooaja lõpukontsert, emadepäeva kontsert ja lasteaia sünnipäev, kus Markus Mihkel igalpool ise esines. Mikumanni lasteaia 50. sünnipäeva kontserdilt ongi allpool olev videolõik. Lapsed esitasid muusikalise näidendi Miku-Manni seitse sõpra (sisu sama Jussikese seitsme sõbraga). Miku oli aedniku rollis, kes neljapäeval lilli pidi kastma.

Iisraelis meeldis Markus Mihklile kõige rohkem vesi ja basseinis sukeldumine. Ta lihtsalt hüppas vee alla ja nädala lõpu poole venisid vee all olemised aina pikemaks, nii et kohati oli päris hirmutav seda jälgida. Okei, rekordid jäid ilmselt alla 10 sekundi, aga Miku on ju ka vaid viiene (videol saab parema kvaliteedi mängimise ajal valida video alt paremast nurgast).

Markus Mihkel on nüüd 114 cm pikk ja kaalub 19,5 kilo. Lisaks ujumisele ja sukeldumisele meeldib talle mängida autode, loomade ja legodega. Tähed olid kaheselt selged, aga lugemise nõksu pole veel kätte saanud. Nuputamismängudest meeldivad Mikule labürindid ja “leia pildil erinevused kahel pildil”, erinevate asjade loendamine on ka kuum teema.

Markus Mihkel alustas uut aastat suplemisega Kalev SPA-s. Me ei olnud juba mõnda aega basseinis käinud ja seega ei teadnud täpselt, kas Markus Mihklile endiselt ujuda meeldib. Meeldis ja kuidas veel. Miku lihtsalt kilkas enamuse aja rõõmust.

Markus Mihklil olid käte ümber ujumisrõngad ja nii sai ta vabalt mööda sooja basseini ise ringi liikuda. Kui vesi vahepeal üle pea loksus, siis olid nali ja naer platsis. Vastuvoolu basseinis oli ka vahva. Seal Miku hoidis nii kaua torust kinni kui jaksas ja siis lasi lainetel end kanda. Hästi vahva ujumine oli.

Natuke kriitikat ka. Kaheaastase lapse huvidega Kalev SPA-s väga palju arvestatud pole. Tegevust on kindlasti koolilastele (torud) ja päris väikestele. Üheaastane saab jah põlvini vees Limpa basseinis sulistada ja vees istudes ta ilmselt naudib kuidas pardil suust vesi jookseb. Mikule see väga pikalt huvi ei pakkunud ja ka vesi ei olnud seal pikalt olemiseks piisavalt soe. Pealegi oli vees istudes suur osa kehast ju veest väljas. Vastuvoolu basseinis oli vesi veel jahedam, seega ka pikalt olla ei saanud. Pime oli seal ka, millegipärast just selle basseini kohal valgustus puudus. Põhiliselt ujus Miku soojas mullibasseinis. Siin aga tahtsid täiskasvanud ehk lihtsalt mõnuleda ja üks kilkav kaheaastane põnn ei pruukinud kõigile sellist rõõmu valmistada kui meile.

Pärast sai Miku kohalikus söögikohas lihapalle süüa. Ujumisega oli Markus Mihklil kõht nii tühjaks läinud, et taldrik sai lihapallidest ja salatist kiiresti tühjaks. Lihapallide juurde pakuti lastepraes friikartuleid. Huvitav miks? Miks ei oleks see võinud olla hautatud juurvili või kartulipuder, mis lastele paremini võiksid sobida? Miku pole varem friikartuleid söönud ja ka täna ei sattunud ta neist vaimustusse, mõne ikka näksis, kuna kõht oli hirmus tühi.

Kummaline oli ka see, et peale ujumist oleks pidanud kohe õue minema, ka selleks, et restorani jõuda. Õnneks oli üks vastuvõtulaua töötaja nii lahke, et saatis meid oma kaardiga uksi avades liftini, et ma saaksime maja seest minna.

Kokkuvõttes jäid positiivsed emotsioonid peale, aga natuke kahju, et väiksed asjad, mis oluliselt parandaksid muljet Kalev SPA-st, on tegemata jäetud.