“Vau, siin on talv!” ütles Mihkel kui meie lennuk eelmisel laupäeval siin põhjamaal maanduma hakkas. No võib ka öelda, et ilm on juba üsna kevadine – sel nädalavahetusel tilkusid räästad ja olid pidevalt plusskraadid.
Käisime Keila-Joal jäätunud juga vaatamas. Juba oli mõne koha peal näha ka voolavat vett, aga enamus juga oli ikka veel kaunilt purikates. Päikegi tuli välja ja meile tundus, et sel ajal kui me ringi jalutasime ja turnisime, suurenes veelgi voolava vee hulk.
Siin veel ka üks lühivideo Singapurist. Taustamuusika on valitud selline, kuna Miku ütles, et just seda laulu oli ta laulnud kui ta merelõvi all tantsis.
Vana-aasta õhtul sadas maha ilus paks lumi. Uusaastaööl tegime koos naabritega ilutulestikku, mis lumiste okste kohal särades lõi erilise tunde. Ja Markus Mihkel oli seekord üleval kauem kui kunagi varem, lausa kella üheni. Alanud aastal on lumi kenasti maas püsinud.
Jõuluvana tõi Mihklile suusad ja nüüd oleme ka neid saanud proovida. Sõitsime oma hoovis klassikajälje sisse ja alustasime siin. Ei saa öelda, et Markus Mihklil suusatamine nüüd juba selge oleks, aga tore on värskes õhus möllata ikka. Emme muidugi juba ootab, et Miku kiiresti suusatamise selgeks saaks, siis saaksime koos suusatama minna. Sel nädalavahetusel käisime metsavahel koos lasteaiakaaslastega harjutamas, ka nemad olid esimesi kordi suuskadel ja koos on ju ikka lõbusam. Lisaks leidsid lapsed ühe vahva männi, kuhu sai otsa ronida. Miku on juba mõnda aega rääkinud, kuidas ta ootab suve, et siis saaks puu otsa ronida.
Ja väike nõuanne ka. Kui kellelgi on veel muret püksipõlve purunemistega, siis abi saab Kangast ja Nööbist. Nimelt kuluvad Mihklil lasteaias teksadel vasakud põlved läbi. Kangas ja Nööbis müüakse kleebitavat teksapüksilappi, mille saab panna augu alla ja siis jääb veel ainult õmblusmasinaga läbi teppida. Võib-olla muidugi kõik teised peale minu juba teavad selliseid asju.
Jõulupeod selleks aastaks läbi. Esimene pidu oli emme töökoha pidu “Piip ja Tuut Piparköögis”. Jah, jälle külastasime seda imevahvat mängumaja. Etendus oli vahva ja pärast tuli päkapikk ja jagas väikseid kinke. Järgmisena oli pidu lasteaias. Siin tuli juba tuttav jõuluvana, kellega koos sai tantsida ja laulda. Peoks oli hoolega harjutatud ja valmistatud – lapsed (3-7 aastased) esitasid ca 40 minutilise kava. Armas oli vaadata, et Markus Mihkel oli seekord arvatud suurte laste hulka. Ja oli näha, et ta ka ise võttis oma ülesannet täie tõsidusega, näiteks jälgis hoolega, et väiksemad sirges rivis seisaksid.
Jõululaupäeva veetsime oma perega kodus, jõuluvana oli traditsiooniliselt kingikoti sauna eesruumi poetanud (ilmselt kamina kaudu?). Mihklil oli see eelmisest aastast hästi meeles, igatahes oli emal-isal pisut sebimist kui Miku peale lõunauinakut kohe tahtis alla vaatama minna, et ega juba jõuluvana kotti pole poetanud. Jõulu teisel pühal käisime Mustamäe vanaemal-vanaisal külas. Ja kuna siin rahvast rohkem koos, siis tuli ka päris jõuluvana.
Jõulupühade ajal oli ilm väga soe – näiteks 26.12 lausa +9 kraadi. Nii käisime vabadel päevadel tõukerattaga Mihkli terminoloogia kohaselt “asfaldi pargis” (Ilmarise rulapark) sõitmas. Veel sai näiteks lehti riisuda ja naabrid istutasid aeda ühe kadaka – huvitav ilm.
Pühapäeva on tore alustada pannkookidega. Tänased pannkoogid olid eriti toredad sellepärast, et Markus Mihkel aitas neid küpsetada. Või õigemini pooled tegigi tema. Ma olen senini imestanud kui räägitakse, et nelja-viieaastased lapsed pannkooke teevad. Olen ka varem mõni kord Mihklit pannkooke tegema appi kutsunud, aga eriti suurt innukust pole seni olnud. Täna oli aga kõik teisiti, ju oli varem Miku jaoks lihtsalt liiga vara.
Nagu tavaliselt panin kaks panni pliidile ja taignakausi nende vahele, mõne minuti pärast oli Markus Mihkel kohal, nihutas oma tooli pliidi äärde ja ronis sinna peale. Siis küsis Mihkel, et mis ta tegema peab ja jagas pannid meie vahel ära. Ja edasi tegigi kõike ise, välja arvatud taigna pannile panemine (aga see oli vist rohkem minu viga, et ei märganud seda talle usaldada). Ja nagu ikka selliste toredate sündmustega, ei olnud korralikku fotokat kohe käepärast, nii et pildid telefoniga.
Aga see pilt on tehtud eelmisel nädalal Pirital luikede juures. Kui luiged meeldivad, tasub kindlasti minna, neid on seal tõesti väga palju.
Veetsime pika nädalavahetuse Soomes Himosel suusatades. Markus Mihklile oli see esimene kord mäesuuski proovida. Ilmataat lubas veel nädala alguses paukuvat pakast, nii et ootused ei olnud väga kõrged suusatamise selgeks saamise osas. Küll oli aga kindel see, et saame koos mõnusasti neli päeva tavalisest rutiinist eemal koos olla.
Neljapäev algas laevareisiga Helsingisse, termomeeter näitas -25 kraadi. Laevasõit oli tore ja Helsingist võtsime ka Kati autosse ning kolmetunnine autosõit Himosele võis alata. Kui päeval nägime autos ka “ainult” -16 kraadi, siis õhtul oli jälle -28. Reedene ilm oli oluliselt pehmem, päeval -13 ja nii laenutasimegi suunad ja suundusime lastemäele. Kui tutvumine mäe ja suuskadega tehtud (Mihkel sõitis esialgu ema keppidele nõjatudes), läksime suusatundi.
Suusainstruktor näitas ette pidurdamise võtte – tee suuskadega “A” tähte – ja nüüd tuli suunduda juba suuruselt järgmisele mäele. Nüüd pidi sõitma Markus Mihkel ise. Ja Miku saigi hakkama! Pigem valmistas esialgu raskusi nööri abil mäkke sõit. Tunnike suusakoolis kulges kiiresti ja sellest oli tõesti kasu.
Järgmisel päeval sõitis Markus Mihkel juba nii nagu videost näha – meil kõigil oli hea meel, aga Mikul endal kindlasti kõige rohkem. Nii ta seal pusis paar tundi jutti, ikka tõstuki või lindi abil mäkke ja siis jälle alla. Vahepeal hakkas väikse mäe peal juba igav, nii et ta hakkas “driftimist” proovima, siis tuli suuruselt kolmandale mäele minna.
Tubased mängud olid ka toredad, või õigemini joonistamised ja kirjutamised. Ühel hommikul otsustas Markus Mihkel üles kirjutada kõikide väikeste mänguasjade nimed. Ja muidu käis joonistamine nii, et pildile sai terve mõttelend. Tagasiteel Helsingisse joonistasid Kati ja Miku mitmeid lehekülgi täis.
Täna möllas õues lumetorm Monika ja nii juhtuski, et hommikul emme oma autoga aiaväravast kaugemale ei saanud. Kui Markus Mihkel oli aidanud emal auto ümbert lumehanged ära koristada ja me auto tunniajase pingutusega jälle varahommikusse asendisse saime, oli aeg piparkooke teha. Kodus oli sellise ilmaga hea olla. See mis õues toimus, oli väga ekstreemne.
Piparkoogi tegemise taustaks on laul Bel Canto jõuluplaadilt “Jõulumees tulla võib” eelmise, Miku hääl teiste seas.
Nüüd vist peaks saama tähistada seda, et kaunis talv on kestnud lumisena kaks kuud. Tänane ilm oli selle tähistamiseks kindlasti sobiv -5 külmakraadi, päike ja tuuletu – paremat talveilma ei oska tahtagi. Lumi on nii sügav, et maja ümber liikumiseks pidime tee kaevama (tee srvade kõrgus kindlasti 50 cm või rohkem). Maja taga on meil linnumaja ja selle juurde pääsemiseks on teed kindlasti vaja – Markus Mihkel kontrollib hommikuti enne lasteaeda minekut üle, et kas tihastel ikka on piisavalt süüa. Ja linnukesed juba laulavad meile päeva ajal tänutäheks.
PS Need väiksed mustad asjad Mikust paremal on meie aiapostide ülemised otsad.
Vahel ikka peab ilmast ka rääkima (seda muidugi on viimasel ajal ju tehtud ka). Mõni päev tagasi oli Markus Mihkli lehel link postitusele kaks aastat tagasi kui linnud laulsid, rohi oli roheline ja tulbid olid just ninad välja pistnud. Praegu tundub see küll uskumatu, et 20. jaanuaril nii võiks olla. See nädal on olnud päris külm. Täna päiksetõusu ajal oli meil akna taga 25,5 kraadi külma.
Eks selline külm ilm tähendas ka rohkem tubaseid toimetusi. Nii näiteks saime lõpuks valmis kõik plastiliinist safari loomad. Siinkohal tänud Marile, Emilile ja Liinale selle toreda mängu eest. See oli vahva komplekt plastiliinist ja meisterdamise õpetusest, kus lisaks olid ka plastmassist silmad loomadele, mis tegi nad päris ilmekaks. Mihklile väga meeldib nendega mängida, isetehtud ju ka.
Õues käisime ikka ka ja päikeselisel keskpäeval ei tundunudki -18 eriti hull.
Härmatis koduhoovi puudel ja hommikul selginenud taevas kutsusid loodusesse. Plaan oli Markus Mihklile külmunud juga näidata, sõitsime Keila-Joale. Kosk oli tõesti külmunud, aga sellele oli ka ohtrasti lund peale sadanud, nii osutus plaanitud vaatepilt oodatust kesisemaks. Ilusaid vaateid saime nautida Türisalu pangal ja metsateel peatusi tehes.
Vaade valgetel lagendikel oli hingematvalt kaunis – valged puud helesinise taeva taustal. Markus Mihklile meeldis väga sätendav lumi.
Kui väikselt matkalt tagasi jõudsime, ei tahtnud Markus Mihkel veel kuidagi tuppa minna. Talle pakkus suurt lõbu eile kindlusele juurdeehitatud kelgumäelt alla joosta, selja peal libiseda oli ka vahva.
Viimase nädala hommikud on olnud sarnased – aknast välja vaadates sajab lund ja on 10 kraadi külma. Õues on tõeline talvevõlumaa. Markus Mihkel naudib seda väga. Videos meie tänased hommikupoolsed lumised tegemised.
