Täna külastasime neljakümne väikse saarega looduskaitseala. Nägime imelisi vaateid, täpselt nagu filmis “The Beach”. Ja inimesed olid jälle ülisõbralikud. Ühel saarel, kus tunnikeseks peatusime tulid kolm meditsiinitudengit Markus Mihkliga mängima. Ja mäng sujus väga lõbusasti terve peatuse aja (kui me parasjagu vees ei olnud). Ema sai vahepeal videot teha kuidas isa ja Kati kajakkidega sõitmas käisid ja päikest võtta.
Tai on naeratuste maa, seda on igal sammul näha. Lapsed saavad eriti suure tähelepanu osaliseks. Markus Mihklile lehvitatakse, naeratatakse, tehakse pai ja temaga koos tahavad kohalikud ka pilti teha. Õhtusöögilauas tuli teenindaja temaga mängima, nii et ülejäänud pere sai rahus toitu tellida seni kuni nad põrandal autosid veeretasid.
Täna käisime Samui Akvaarumis ja tiigrite loomaaias. Seal juures oli imeilus peene liivaga rand ja ka bassein. Basseinis tegi Miku tutvust kohalike tüdrukutega.
Õhtupoolikul käisime veel paadisillal laevu uudistamas. Markus Mihklile laevad meeldivad ja sõna “paat” on ka kindlalt selge. Miku kõndis mööda silda ja muudkui näitas: “Paat, paat, paat ..”
Markus Mihkel puhkab Taimaal, Koh Samui saarel. Ilm on ilus, meri on helesinine ja loodus on lopsakas. Mikule meeldib eriti vees sulistada, muudkui räägib: “(v)ette, (v)ette!” Ja basseinis saab ta pikalt sulistada.
Täna käis Markus Mihkel elevantidega sõitmas. Elevante sai paitada ka. Miku tegi tutvust ka papagoidega (Miku ütleb “papa”), ahvidega ja krokodillidega.
Markus Mihkel oleks justkui osalenud filmi “Terminal” uue osa võtetel. Sõitsime puhkusele Taisse ja meie lennuk pidi tankimiseks Abu Dhabis pooleks tunniks peatuma. Läks aga teisiti. Kõigepealt segas õhkutõusmist udu, siis sai lenduritel tööaeg läbi ja kõige lõpuks algas Air Finlandi lenduritel streik. Ja kuna Eesti kodanikud vajavad Araabia Ühendemiraatidesse sisenemiseks viisat, siis olime lennujaamas kokku 32 tundi. Miku pidas väga hästi vastu ja nüüdseks oleme maandunud imeilusas Koh Samui lennujaamas ja ka hotelli jõudnud. Elu on jälle ilus.
