Markus Mihkel

Sel nädalavahetusel sai veel nautida väga sooja suveilma ja otsustasime mere äärde pikniku pidama minna. Käisime Neemel, vaade oli kaunis ja vesigi veel sobiva temperatuuriga (vähemalt Markus Mihkli jaoks).

Lisaks mõned pildid ka Vembu-Tembumaalt, kus nädal tagasi ema töökaaslaste ja nende lastega käisime. Ka seekord nautisime seda kohta täiega – üks igati vahva lõbustuspark. Siin jätkub tegevust tõesti igas vanuses lastele ja vaatamata suhteliselt kõrgele piletihinnale on see külastamist väärt igal suvel. Miku lemmik oli seekord autodroom. Kui päevapilet olemas, võid igal atraktsioonil käia niipalju kui süda lustib. Autodroomi ja elektriautoga sõitis Markus Mihkel ikka kohe täitsa mitu ringi. Ja jällegi vesi – mulle tundus see vesi küll jahe, aga Markus Mihkel suure veesõbrana nautis sedagi.

Ja veel ei saa järjekordselt kiitmata jätta Piip ja Tuut mängumaja, kus eelmisel pühapäeval koos Emili ja Liinaga nautisime etendust “Piip ja Tuut kontserdil”. Naersime pisarateni. Kel mahti, minge kindlasti.

Üks sellesuvine lemmikmäng on olnud kindlasti veesõda ja seda on saanud tänu kuumadele ilmadele täitsa palju pidada. Markus Mihklil oli Iisraeli reisilt toodud veepüss suve alguses uusi võimalusi ootamas. Aga naabrilapsed Anders ja Anett tulid ka mängima. Esimesel korral valmistasime lisaks vajalikud veepritsid plastikpudelitest – teate ju küll, korgi sisse auk ja töötab päris hästi. Hiljem said ka Anders ja Anett ka omale veepüssid. Väga lõbus on olnud mäng siis, kui ema ka osaleb. Päris tore on, kui kolm last kuumal ilmal veega sind mööda hoovi taga ajavad. Ja vahel on mäng laienenud ka kahele väljakule, st hoovile ja ka teised täiskasvanud on oma osa saanud. Ehk tuleb veelgi soojasid ilmasid!

Juulis, kui ema ja isa Shotimaal matkamas käisid, puhkas Markus Mihkel kümme päeva vanaema-vanaisaga. Üllatuslikult ütles Miku ca nädal enne, et ta ootab, et ema-isa matkama läheksid. Põhjus oli selles, et vanaema-vanaisaga pidi ta Siretile Õissu külla minema. Siret on 10-aastane ja Miku jaoks väga tähtis sugulane. Külaskäik oligi väga tore. Tervitused Sireti perele! Kui meie pere jälle kokku sai, olid koduses aias valmis saanud mustikad ja kirsid.

Juuli lõpus veetsime nädalalõpu Lõuna-Eestis. Markus Mihkel ootas seda sõitu väga. Tee peal muudkui uuris, et kas nüüd on juba Lõuna-Eesti. Vidrikese puhkemajas oli pidu, kus Markus Mihkli vanaema (70), onu (40) ja õde (20) oma selleaastaseid juubeleid koos pidasid. Tore oli see, et kohal oli ka 12 erinevas vanuses last. Kõige vanem Meeri (12) organiseeris lastele toredaid teatevõistlusi. Väga ilus koht, imeline vaade järvele.

Pärast pidu veetsime veel puhkust Kõverjärve puhkemajas ja külastasime Rõuges Ööbikuorgu. Lõuna-Eesti künklik maastik oma järvedega on tõeliselt kaunis, kahju, et see vaid nii kaugel. Tagasiteel tegime veel ka peatuse sugulaste juures Taadikveres. Mikuga sama vana Kristo õpetas Markus Mihklile ATV-ga sõitu. Kristo oli väga asjalik õpetaja, kahjuks ei taibanud me sellest toredast õhtust ühtegi pilti teha.

Suvi on aeg, kus saab spontaansed mõtted teoks teha. Eelmisel nädalal oli isal viimane töönädal enne puhkust ja tal tuli mõte, et võiksime puhkuse alguses Legolandi minna. Juba laupäeval olimegi laevaga Tallinnast Stockholmi poole teel. Laevasõit oli mõnus. Miku nautis eriti … kajutis olemist. Talle meeldis väga, et tema magas seekord üleval. Pühapäevane päev kulus Stockholmist Billundi lähistele sõitmisele, aga õhtuks olime oma majakeses kohal.

Mis teile seostub Taanimaaga? Teel sinna tulid esimese hooga meelde sellised märksõnad – Hans Christian Andersen, Merineitsi, Hamlet, Lego, Dannebrog, Tuborg, Carlsberg ja ka see, et kõik on väga kallis … Minu kogemused Taaniga on piirdunud ka enamasti Copenhageni lennujaamaga ja ükskord oli tuulise ilmaga ka linnaekskursioon ca 10 aastat tagasi. Seekordne kogemus oli teistsugune – imehead kiirteed, armsad punastest tellistest maamajad, väga korras talukohad, niidetud teepeenrad, vägevad sillad, kollased viljapõllud juuli alguses. Nojah, kallis on see maa ikkagi.

Esmaspäeva veetsime Legolandis. Sinna sisenedes saab kohe uudistada erinevaid miniatuurseid legodest tehtud makette – Holland, Copenhageni Nyhaven ja lennujaam, … ja siis ka Star Warsi erinevad episoodid. Lisaks legoehitistele on Legoland korralik lõbustuspark, kus saab erinevatel atraktsioonidel südame kiiremini põksuma. Oli päris lõbus. Negatiivne külg on kindlasti suured rahvamassid. Kuna lennujaam on Billundis Legolandist ainult mõne kilomeetri kaugusel, siis oli näha, et päris mitmed lennukompaniid sinna suurel hulgal inimesi tõid.

Küsisime Markus Mihkli käest, et kui ta sõbrad ta käest küsiksid, et millisele atraktsioonile peaks kindlasti Legolandis minema, siis mida ta soovitaks. Miku küsis selle peale, aga kuidas nad teavad, et ma Legolandis käisin? Mihkel soovitaks kindlasti draakoniga sõitu, mis on Ameerikamägede lahjem variant (emme kannatas ära ja isegi nautis natuke), konnaga hüppamist ja autosõitu. Ja siis veel ikka veepargi osa ka (NB ujumisriided ja rätik kaasa! Me pidime ühed püksid juurde ostma, kuna ei olnud piisavalt hästi valmistunud).

Teisipäeval külastasime Copenhagenit. Nyhaven kaunil suvepäeval on ikka tõesti suurepärane. Tänu Kati soovitusele käisime ka kanalituuril, mis oli tõesti super – sai näha selliseid kohti, kuhu me ilmselt jala oma väikse ajaeelarvega ei oleks jõudnud. Copenhagen on tõesti kaunis linn.

Reisi lõpus kiitsime Markus Mihklit, et ta kogu pika sõidu ajal oli meile tore reisikaaslane. Ma ütlesin, et sinuga võib teinekordki pikki sõite ette võta. Selle peale ütles Miku: „Eks jah. Me võiks järgmine kord näiteks Rio de Janeirosse minna.“

Jaanipäeva pikad pühad veetsime seekord Soomes Joutsal. Meie mökki oli Jääsjärvi ääres. Ilmaennustus oli veel nädal enne puhkust suhteliselt pessimistlik, aga tegelikkuses sadas vihma harva. Seega saime koos õues mõnusalt aega veeta. Markus Mihkel sai ka esimese kalastamise kogemuse. Enamasti püüdsid Miku ja issi koos paadisillalt kala. Ühel hetkel oli vaja isal korra maja juures ära käia ja õngeritv jäi Mihkli valvata. Kui isa tagasi jõudis, oli Miku ametis ridva ohjamisega, kuna kala oli otsas. Nii tõmbasidki mehed koos välja üle kilo kaaluva latika.

Toredaid koostegemise oli veelgi. Näiteks käisime metsas jalutamas ja erinevaid taimi uurimas, sõime metsamaasikaid ja rääkisime erinevatest metsadest. No et kui on palju kuuski, siis on kuusik, kui on palju kaski, siis on kaasik. Kui järgmine päev paadiga järvele läksime, ütles Miku: ” Kui kõrsikust läbi sõidame, siis ma tahan ühe kõrre võtta.” Ja aerutamist sa Markus Mihkel ka proovida.

Soome võib meie arvates olla küll väga uhke oma järvede üle, see on tõesti imeline kant valgete ööde puhkuse veetmiseks.

Eilne ilm oli täpselt sobiv loomaaia külastamiseks. See aasta oli Markus Mihkli jaoks esimene, kus teda suured loomad rohkem huvitasid kui laste loomaaed. Kuigi ka viimases käsisime. Aga suured loomad pakkusid tõesti palju vaatamist, mitmel loomad olid ka pojad. Kõige rohkem meeldisid Mikule krokodill, jääkaru, kakaduu ja kotkad. Loomaaed muutub iga aastaga pisut ilusamaks. Kuigi, need arendustööd võiksid ikka kiiremini käia ja no parkimisvõimaluste puudusest ei hakkaks rääkimagi.

Kui juuni alguses oli kuumalaine, siis käisime kolmel korral mere ääres – Kakumäel ja Pärnus. Kakumäe vesi oli küll selge ja läbipaistev, aga siiski vaid 15-16 kraadi. Pärnus sai aga täie mõnuga ujuda juba 21-kraadises vees.

Maikuu möödus meil erinevate ürituste tähe all. Markus Mihkel käis päris mitmel sünnipäeval. Enamasti peetakse sünnipäevi mängutubades, mis on lastele tore võimalus uues kohas vabalt mängida. Lasteaiakaaslase Hugo sünnipäev oli teistest erinev – sünnipäevalised käisid rabamatkal Pääsküla rabas. Matk oli kokku 7 km, poole matka peal roniti vaatlustorni ja söödi kringlit. Ja pärast sai natuke mängida ka. Lapsed olid igati rahul.

Mais käisime kahel korral Piip ja Tuut mängumajas, mis on üks hea auraga koht, kus lastele toredaid etendusi pakutakse. Etendused on paraja pikkusega, naljakad, aga ka õpetlikud. Siis veel Solarises lastekontserdil Haldjametsa saladus, kus Lasteekraani laulustuudio laste hulgas esinesid ka Mihkli kolm sõpra. Ja siis veel ka Muusikakooli Muusikastuudio hooaja lõpukontsert, emadepäeva kontsert ja lasteaia sünnipäev, kus Markus Mihkel igalpool ise esines. Mikumanni lasteaia 50. sünnipäeva kontserdilt ongi allpool olev videolõik. Lapsed esitasid muusikalise näidendi Miku-Manni seitse sõpra (sisu sama Jussikese seitsme sõbraga). Miku oli aedniku rollis, kes neljapäeval lilli pidi kastma.

Suvi oli kuum ja läks lennates. Nüüd kui sügisene aga soe vihm akna taga krabistab, on mõnus meenutada mõningaid pilte soojast suvest.

Saku – kui ema-isa Kanada Kaljumägedes matkamas käisid, oli Markus Mihkel kaks nädalat vanaema-vanaisaga Sakus suvilas. Siin sai maasikaid ja vaarikaid süüa ja igasugu toimetusi teha.

Rand ja ujumine – seda jätkus sellesse suvesse mõnusalt palju. Käisime ujumas nii Pärnus kui Kloogal. Ja suve lõpus avastasime enda jaoks uue mõnusa ujumiskoha Kaberneeme rannas. Kaberneemes meeldis meile see, et rahvast oli vähe, ei pidanud pingsalt Markus Mihklil silma peal hoidma, sai olla veele päris lähedal, sügavaks läks vesi ruttu. Lühidalt – kuumal päeval lapsega rannatamiseks mõnus koht. Lisaks veeatraktsioonid, millest proovisime vesijalgratast, lõbus. Pilte vaadates avastasime, et rannast meil pilti sel suvel polegi. See on ilmselt kuumuse mõju.

Kohtumised sugulastega – Markus Mihkel käis sugulastel külas Põltsamaal, Taadikveres, Säreveres ja Õisus. Omavanuste lastega oli mõnus mängida, maal olid armsad kassipojad ning ka Ede ja Peebu 50-aastane sünnipäev, mis peeti Põltsamaa rannas oli väga meeldejääv. Siiamaani räägib Markus Mihkel ka Õisust ja Siretist ja sellest kui tore oli selle 9-aastase tüdrukuga mängida.

Vembu-Tembumaa – siin käisime lausa kaks korda. Tõeliselt vahva lõbustuspark, tore, et Kristo ja Getlin meid kutsusid esimesel korral. See on meie kodust vaid 15 minuti tee kaugusel. Tegevust jätkub terveks päevaks ja parim on ta muidugi soojal suvepäeval. Mulle meeldis ka see, et maksad sissepääsuraha 225 krooni ja edasi ei pea eraldi pileteid ostma – sõida millega tahes või kui kaua tahes. Ja piknikulauad on seal ka, nii et vahepeal kui basseinides, tarzanirajal ja batuutidel möllates kõht tühjaks läheb, siis paki aga piknikukorv lahti ja naudi lihtsalt päeva.

Kuristu miniloomaaed – siin käisime esimest korda paar aastat tagasi ja jälle oli huvitav. Perenine rääkis lastele lihtsalt loomade toimetamistest ja harjumustest, lapsed said ise loomadele ja lindudele võilillelehti söögiks pakkuda ja poniga sai ka sõita.

Skypark – ühel augustikuisel päeval käisime Markus Mihkliga hambaarstil (hambad olid korras). Kuna Skypark, mida Katheriin kiidab ja kus nad Mikuga ka korra käinud, oli hambaarsti maja lähedal, siis läksime pärast sinna lustima. Ma olin pisut skeptiline (kas nime või millegi muu pärast), aga koht on väga tore ja 4-5 aastastel on seal tegemist küllaga – saab ronida, turnida ja batuudil hüpata.

RMK matkarajal – Augusti lõpus võtsime ette RMK Valgejärve loodusraja. Väga tore matk ja Markus Mihkel oli väga tubli matkaja. Koos erinevate metsa all tehtud keerutamistega, kõndisime 8,5 km. Oi kui hästi maitsesid matka lõpus peetud piknikul küpsetatud vorstid.

Eelmise nädalalõpu veetis Markus Mihkel Manchesteris (rõhk keskmisel silbil). Suurel vennal Henril oli tähtis sündmus – ülikooli lõpetamine ja nii saigi meie pere seekord kokku Inglismaal. Ilm oli Manchesteris päris hea vaheldus Eesti kuumale Aafrikast saabunud kõrgrõhkkonnale – 22-25 kraadi sooja ja pigem pilves.

Ülikool oli uhke, ca 40 000 üliõpilast ja 10 000 töötajat. Ja maja, kus toimus lõpetamise tseremoonia, oli väga ilus vanaaegne. Miku omandas kiiresti mõned inglise keelsed käibefraasid ja teisel päeval ütles inimestele vastu “Hello” ja “Thank you”.

Viimasel päeval viis Henri meid Inglismaa maaelu vaatama Peak Districti. See oli kaunis mägine kant Manchesteri lähedal, ca tund autosõitu kesklinnast. Nägime kiviaedu, kitsi ja lehmi. Oli igati tore perereis.

Laupäeval esines Bel Canto laulustuudio Vanalinna Päevadel. Esinemine oli suurel laval Raekoja Platsil nagu ka eelmisel aastal. Ainult ilm oli sootuks teistsugune, seekord siis 14 kraadi sooja, vihmane ja hirmus kõva tuul. Õnneks jäi vihm laste laulmise ajaks järgi ja isegi päike piilus pisut. Lapsed laulsid toredasti, suured tänud õpetaja Kaiele!

Pärast jalutasime veel niisama vanalinnas ja leidsime Harju tänavalt toredad Arne Maasiku fotod (ülemisel pildil). Aga no tõesti, millal suvi siis ikkagi tuleb? Oleks vist juba aeg …

Markus Mihkel käis perega nädalasel puhkusel Rootsimaal. Reisil oli plaanis meil külastada Kolmårdeni loomaaeda ja Astrid Lindgreni maad Vimmerby’s. Selleks, et saaks neid sihtpunkte nautida, planeerisime terve nädala Rootsi reisiks koos laevasõiduga. Ilm oli suviselt kuum ja lisaks planeeritule oli tegemist justkui ka rannapuhkusega.

Laevareis Baltic Queenil oli Mihklile juba elamus omaette. Laev oli suur, mängutoas käis Lotte mängimas ja kajuti aknast sai merd ning kuud vaadata.

Kolmårdeni loomaaed oli vahva, ta erines Tallinna loomaaiast selle poolest, et loomad olid jagatud piirkondadesse ja ühes suures nö puuris olid koos erinevad loomad. Teistest eraldi olid näiteks tiigrid. Kui Tiger World’i sisenesime, siis oli kosta tiigri möiratust. Delfiinishow oli hea. Aga kõige muljekam oli siiski safari park, kus lõvi oma perega meie auto poole jalutas ja uhke isalõvi silma vaatas.

Astrid Lindgreni maal veetsime põhilise osa päevast Segasummasuvilas ja Vahtramäe Kassisalu talus. Nii Pipi kui Emil on Mikule raamatutest tuttavad ja ta jälgis huviga sealseid etteasteid vaatamata sellele, et need rootsikeelsed olid. Tore oli ka Tiny Tiny Town, kus majade mõõtmed olid just lastele sobivad, õigemini vist tundsid ka nemad siin ennast hiiglastena. Pildil vaatab Markus Mihkel sisse selle poe aknast, kus Pipi ostis 18 kilo komme. Astrid Lindgreni maa on igati vahva koht, kuigi Stockholmist 300 kilomeetri kaugusel, tahaks sinna kunagi veel minna.

Ööbimiskoht oli meil Västervikis Lysingsbadet’i kämpingus. Kuna ilm oli tõeliselt kuum (25-27 kraadi), siis veetsime palju aega basseinis (vesi 26 kraadi) ja Markus Mihkel tegi oma esimesed sõidud veeliumäest, lõbu oli laialt!