Markus Mihkel

Oi kuidas Mihkel ootas oma sünnipäeva! Luges päevi ja arvutas, et mitu päeva on veel jäänud. Ja siis oli see hommik käes kui emme-issi üles laulsid. Sünnipäevahommikud on ju nii mõnusad ja uneliiv läheb palju kiiremini ära. Õhtul käisid veel vanaemad-vanaisad ja onu-tädi külas, Daniel ka.

Ja siis oli veel möllupidu Nipi mängutoas. Oleme igal Miku sünnipäeval mängutoas käinud. Nipi mängutuba oli senistest kõige vahvam. Õhtujuht Helis tegeles lastega, organiseeris mänge, aitas seinal ronida ja lõpuks oli disko. Täitsa nagu päris – diskokera, tossu ja laseritega. just nagu Nipi kodulehel oli kirjas, varem ei olnud mõtet küll lastele järgi tulla. Aitäh kõigile, kes meeles pidasid!

Markus Mihkel ärkas oma viienda sünnipäeva hommikul juba kell 5:25, täpsem olles, siis ema ja isa laulsid ta sel ajal üles. See ei olnud mitte selleks, et täpselt tähistada viiendat sünnipäeva (Miku sündis kell 5:31), vaid selleks, et sõita ekskursioonile Surnumere äärde ja Jeruusalemma. Miku oli krapsti ärkvel ja nii algaski tore päev.

Sellel pildil sosistab Markus Mihkel oma soovi Nutumüüri pragudesse. Jeruusalemma vanalinnas jalutasime ca 4 tundi, külastasime väga huvitavaid paiku ja kuulasime giidi selgitusi. Markus Mihkel oli väga vahva ekskursant. Kui hommikul vaatasidki mõned meie grupi liikmed sellise pilguga, et “oeh, kaasa on tulnud üks väikemees, kelle erisoovidega tuleb arvestada”, siis tegelikkuses ei olnud midagi sellist vaja teha. Ja nii juhtuski, et kui ekskursiooni lõpus, Jaffa värava juures, giid ütles, et meie grupis on sünnipäevalaps Mihkel, kes sai täna viie aastaseks, siis laulis kogu grupp talle südamest Palju õnne ja tuldi ka vanemate rõõmuks kiitma, et tubli poiss meil

Veel mõningaid kilde tänasest päevast:
Giid: Kas sa oled nüüd viiene?
Markus Mihkel (MM): Jah. Mul üks hammas isegi loksub juba.
(Tegelikult loksub ka, kuigi hästi natukene, Miku ise peab seda väga oluliseks)

Bussis. MM: Ma panen vedrukoera teisele istmele, muidu ma ei kuule, mis Helen (giid) räägib.
(eks see on muidugi iseküsimus, et mis ja kui palju talle meelde jäi, aga kuulas ta küll suure hoolega)

Kui ma täna hommikul köögis kohvi võtmas olin, kuulsin Markus Mihklit hüüdmas. Minu üllatuseks oli ta seekord trepil ja lehvitas sini-must-valge lipukesega, päris kohane hommik vabariigi aastapäevale.

Eesti sünnipäevast sai eile räägitud ja selleks ka valmistutud – tegime Mikuga koos küpsisetordi, mida täna teemakohaselt kaunistada saaks. Markus Mihklil meeldis küpsiseid ritta laduda ja kohupiima peale määrida (maitsmine käis muidugi asja juurde). Täna tegime hommikul valmis lipukesed tordile ja enne kontserdi algust kaunistasime tordi lõplikult.

Palju õnne, Eesti Vabariik, ja pikka iga!

Markus Mihkel on nüüd kolmene. Reedel rääkisime talle, et kui sa nüüd ära magad, siis oled kolmene. Laupäeva hommikul küsisime Mikult, et kui vana sa oled. Ja päris väikest pausi läksid tal silmad särama ja Markus Mihkel ütles: “Kolm!” Sellele küsimusele sai ta päeva jooksul veel üsna mitmel korral vastata.

Sünnipäevapidu toimus pärastlõunal Põngerjate lastekeskuses. Arutasime Markus Mihkliga umbes kuu aega tagasi, et keda me sünnipäevale kutsume, siis Miku arvas, et Daniel ja Robin ja mamma ja Trevor ja taadu ja Erik ja memm ja vanaisa ja Kristo ja nii luges päris pika nimekirja. Lõpus ütles: “Lotte ka.” Mõeldud-tehtud.
Lisaks näeb pilte veel siin: Markus Mihkli sünnipäevapildid

See, et lapsed kasvavad kiiresti, ei ole ilmselt suur üllatus. Sel nädalal käis Markus Mihkel koguni kahel sünnipäeval, kus alles äsja beebid olnud said juba kolmeaastaseks – Robin ja Kristo, Kristo õde Getlin sai üheaastaseks. Sellel sügisel on sünnipäevad sootuks teistsugused kui aasta varem – lapsed mängivad omaette (ja kohati juba ka omavahel), vanemad saavad rahulikult omavahel rääkida. Kuidas aeg küll lendab …

Ülemine pilt on tehtud meie üheaastase turbapeenra juures, võrdluseks on meil ka eelmisest aastast on foto, just siis kui peenar valmis sai. Alumine pilt on väikestest sugulastest tänasel sünnipäevapeol, tänased sünnipäevalapsed Getlin ja Kristo on Markus Mihkli kõrval.

Markus Mihkel on kaks ja pool aastat vana. See on päris vahva iga. Lõpuks ometi Miku jutustab meiega. Kuigi suurelt osalt on jutt veel tema omas keeles, on selline suhtlemine väga armas. Näiteks arutasime ennelõunal Markus Mihkliga, et kuidas ta õhtul vanni läheb. Miku ütles, et teda vannitab emme. Ma vastu, et ikka issi, et vannilõbud on koos issiga. Miku selle peale ” issi tööl”. No muidugi, sel ajal kui juttu rääkisime, siis oli issi ju tööl. Kui joonistame, siis ta ütleb, mida peab joonistama ja kes veel pildil olema peab. Viimasel ajal on talle meeldima hakanud lisaks autodele ka inimeste joonistamine. Ja ikka on igal näol nimi ka – emme, issi, Kati, Iku (nii ütleb ta enda kohta) ja Enni (Henri). Joonistamine käib nii, et joonistan näo ja siis Markus Mihkel teeb silmad, nina ja suu. Pooltel kordadel värvib lõpuks kogu näo ära ka (selleks sobivad tema arvates kõik värvid)

Mängudest meeldib Markus Mihklile kõige rohkem autodega mängida. Aga ka klotsid ja pusled on Miku suured sõbrad. Päris üksinda Markus Mihkel pikalt ei mängi, tavaliselt 10-15 minutit on piir, talle meeldib kui keegi temaga vähemalt ühes ruumis on, veel parem kui ka mängu kaasatud. Omaealised mängukaaslased meeldivad talle eriti. Need 2-3 päeva nädalas, kui Miku Midrimaailma mudilasklubis käib on tema jaoks ühed toredamad. Samuti on vahva, et Markus Mihklil on võimalik suhelda vanemate põlvkondadega (vanavanematega ja isegi vana-vanaemaga, kellelt kindlasti teistsuguseid tarkusi õppida saab).

Füüsiline areng – jookseb palju, eriti õues ei ole aega kõndides liikuda, hüppab kahe jalaga korraga, meeldib ronida. Jalgrattasõit veel selge ei ole.

Mõõtudest – perearst mõõtis hiljuti pikkuseks ühe meetri, kaalu on 16 kilo ja peaümbermõõt on 53.

Muud märgid – Tähed on Markus Mihklil selged, värvid ka. Numbrid ühest kuni üheksani enamjaolt ka. Kui Mikult küsida, et kui vana ta on, siis vastab ta vabal valikul “(k)aks”, “ko(l)m” või “kuus”. Potilkäimisega on mõni päev päris hästi, kuigi ise ta ei küsi. Ehk saab selle osa ka varsti selgeks.

Pildil on kirsiõied meie aiast. Loodusvaatlejate kalendri kohaselt – eelmisel ja üle-eelmisel aastal tegime kirsiõitega pilti 16. mail, sel aastal hakkasid kirsid juba 4.mail õitsema. Müts on kõikidel piltidel sama.

Markus Mihkel alustas kommide proovimist kaheaastaselt, esimesed muljed kommide maitsest pärinevad Mikul viimastest jõuludest. Markus Mihkel saab kommi pigem harva, aga kui on tähtpäev, siis ju võib natuke. Täna oli Danieliga Mercados jooksmist ja mängimist päris palju, nii et sünnipäevalauas söömiseks aega õieti ei jätkunud, küll aga shokolaaditrühvlite jaoks.

PS Küsimus – milliseid söögikohti Tallinnas teate, kus kaheaastase lapsega oleks mugav käia – et on mängunurk ja piisavalt avar. Meie oleme leidnud Mercado, MackRibbs, Tabasalus Babyback.

Markus Mihklil oli täna Juntsu mängumajas sünnipäevapidu. Kohal olid nii suured kui väikesed. Erinevalt eelmisest aastast oskasid poisid juba koos mängida, pugesid mängumajja ja viskasid palli ning kõige rohkem muidugi sõitsid autodega ringi. Torti sai ka ja kõik soovijad said küünlaleeki ära puhuda.

Markus Mihkel sai täna kaheaastaseks. Kui küsida Mikult, kui vana sa oled, siis ta näitab kahe käega, kummalgi üks näpp püsti. Sõime täna sushit ja maasikatega torti. Küünla puhumisega sai Markus Mihkel ise hakkama. Ta tegi seda usinalt, sest enne oli räägitud, et küünal tuleb ära puhuda, siis saab torti.

Pikkust on Markus Mihklil 93 cm ja kaalu natuke üle 14 kilo, aastaga on juurde tulnud 12 cm ja 2,5 kg. Sõnu on Mikul umbes 25, paljud siiski veel mitte päris eestikeelsed, näiteks, garaaz on gaa ja apelsin on ape.