Markus Mihkel

Selle aasta sügis on olnud teistmoodi. Alates sellest, et tõeliselt pikalt on jagunud sooje ja kuldseid sügisesi päevi. Seda, et oktoobri lõpus tuleks muru niita ei mäletagi. Aasta tagasi oli ju lumi juba maas. Eelmisel nädalavahetusel käisime oma rabametsas jalutamas ja korjasime erinevaid lehti, kuivatasime need ära ja täna tegime Markus Mihkliga neist raamatu.

Tore ja teistmoodi on Mihkli jaoks olnud ka selle sügisene lasteaias käimine. Nüüd on Miku oma rühmas juba vanemate laste hulgas ja tundub, et see talle meeldib. Ta tuleb õhtuti koju, on hästi rõõmsas tujus alati ja jutustab pikalt oma päevast. Üks sõber on talle ka teistest olulisemaks saanud ja nii vaatabki Mihkel hommikul lasteaeda jõudes esimese asjana üle, kas Ricco jalatsite sahtlis on õuejalanõud või toakingad.

Ja siis veel ujumine, kus Markus Mihkel teisipäeviti ja neljapäeviti käib. Ujulas on nii, et treener võtab lapsed vastu ja siis peab edasi ise hakkama saama. Esimesel korral rääkis treener täpselt ette, mis järjekorras midagi teha tuleb. Ja seda oli väga armas vaadata, kuidas viieaastased juntsud seda tähelepanelikult kuulavad. Kuna ma ikka pidin enda rahustuseks piiluma minema, et kas Mihkel saab kõigega hakkama, siis tabasin Miku ühele oma rühmakaaslasele seletamas: “Ujumisriideid ei tohtinud riietusruumis selga panna, treener ju ütles nii”. Mihkel oleks justkui sel hetkel suuremaks saanud.

Ja eile tuli Markus Mihklil ära neljas hammas, seekord aitas ta viimases lõpus ise protsessi kiirendada ka, et hambahaldja jaoks hammas ikka padja alla saaks.

Eile oli lasteaias matkapäev, nimelt toimus Mihklipäeva puhul Mihkli matk. Matk koos vanematega algas lasteaiast kell viis ja siis pidi kaardi järgi üles leidma kontrollpunktid. Igas kontrollpunktis oli ühe looma pilt ja lapsed pidid ema-isaga sobivat laulu laulma. Kõige viimases punktis oli Põdral maja metsa sees … Tegelikult päris maja ega põtra ei olnud, aga iga matka lõpetaja sai medali ja õuna ning präänikut. Ilm oli terve päev väga mõnus, aga matka ajaks hakkas uduvihm sadama. Ega see matka ei seganud, ainult kaardi tegi märjaks. Ristid kaardil on kõik need kontroll-punktid, mida pidi leidma.

Eelmisel pühapäeval käisime ka matkamas, siis Kõrvemaal Uuejärve loodusrajal. See on kuue kilomeetri pikkune matk. Koos piknikuga (ülemisel pildil) kulus selle läbimiseks ca kaks tundi. Markus Mihkel lippas suure osa rajast kõigist ees. Huvitav oli Vargamäe oosile ronimine ja siis oosi harjal kõndimine. Selle matkaraja miinuseks on aga pikk metsa all kõndimine. Pärast eelmise nädala vihmasid kohati ka üsna mudane. Ilmselt oleks sellise ilmaga olnud õigem valik rabamatk. Mihkli käest küsisin pärast, et mis sulle tänase matka puhul kõige rohkem meeldis. Arvasin, et tema jaoks oli muljekas suur kärbseseente hulk, mida nägime. Mihkel aga vastas, et kõik oli ühtemoodi tore.

Kahel korral oleme käinud sel sügisel metsas kuuseriisikaid korjamas. Hästi toredad käigud mõlemad. Miku on mõlemal korral ka ise seeni leidnud ja korvi lõiganud. Kuigi peab mainima, et muud tegevused on teda ehk rohkemgi huvitanud. Täna näiteks pidas Miku plaani, kuidas põdrakärbes koju tuua ja meile koduloomaks võtta. Ja eelmine kord proovis Markus Mihkel, kuidas kuivanud puult noaga koort kätte saada. Täna uurisime ka loomapabulaid ja Kati arvas, et need võiks kuuluda jänesele. Natukese aja pärast nägime ka jänest üsna lähedalt. Seenesaak on olnud kehvapoolne, kastet, suppi ja pirukat ikka saime teha, aga hästi palju oli ussitanud seeni.

Sellest nädalast hakkas Markus Mihkel käima Nõmme ujulas ujumistrennis. Oi, kuidas Miku ootas nende trennide algamist. Loodame, et seda indu jätkub pikemaks. Miku lasteaia rühmast käib selles trennis lausa kolm last nii et saame varajaseks algusajaks (16:30) kordamööda lapsi lasteaiast viia. Ja see täiega meeldib lastele.

Jah, esimene lumi sulab alati ära, aga oi kui palju rõõmu ja lusti sellest oli. Täna hommikul, kui Markus Mihkel üles ärkas, oli esimene asi järgi kontrollida, kas lumi ikka alles ja siis kohe peale hommikusööki õue. Meie hoovis pole ammu nii lärmakas olnud, kilkamist ja naeru oli tõesti palju. Väike naabritüdruk Mia tuli ka uudistama, et mis toimub. Toimus muidugi lumesõda. Miku reeglite järgi tohtis palle visata vaid tema ja ema-isa pidid eest ära jooksma – päris hea trenn. Pärast tegime lumememme ka.

Sellest on küll juba pea kaks nädalat möödas, aga parem hilja kui …
Oli kena kuldne sügisene nädalavahetus ja otsustasime, et pühapäeval läheme matkama. RMK kodulehelt oleme varemgi head nõu saanud, et kuhu minna. Seekord valisime Riisa rabaraja Soomaal.

Pühapäeva hommikul, kui ema söögis süüa tegi, otsustas Markus Mihkel omale seljakoti matkale pakkida. Miku oli matkama minemisest üsna elevil. Pärast leidsime, et seljakotis olid järgmised asjad (sulgudes Mihkli selgitused): pikksilm (matkal vaja uurida, mis paistab), valgustav mänguasi (taskulambiks), laulev kala Nemo (raadio), Ruubiku kuubik (puhkepausiks) ja veel ühtteist.

Ilm oli tõeliselt päikeseline ja viie kilomeetrine rada oli igati sobiv. Riisa õpperada on täies ulatuses laudtee, mis kulgeb mööda rabalaukaid ja rabametsa. Vahepeal noppisime jõhvikaid ja pohli ning muidugi oli ka pikniku peatus.

Käisime laupäeval seenel. See ei üllata ilmselt enam kedagi, aga seeni tõesti on metsas palju! Tuleb vaid kohale minna ja korjata.

Seenel on mõnus käia, isegi sellise natuke märja ilmaga. Kõndisime metsa all pehme sambla peal ja leidsime hulgaliselt kuuseriisikaid. Markus Mihkel oli väga ametis, kuna tema silmad noored ja teravad ning lisaks ka madalamal, siis leidis ta toredaid väikseid seeni, mida sai marineerida. Suurematest tegime kastet. Ja seenekaste maitseb Mikule väga ning seentega püreesupp samuti. Natukeseks oleme nüüd varustatud

Kaunid sügisilmad jätkuvad. Pühapäeva hommikul tekkis mõte, et võiks minna Kõrvemaale matkama, sügisesi värve metsa imetlema. Valisime RMK veebilehelt matkaraja. Tundus, et 1,5 km pikkune Sõõriksoo loodusrada võiks olla Markus Mihkli jaoks sobiv. Sõitsime kohale ja rada oli tõesti tore – kenasti märgistatud, infotahvlid raja ääres ja märgadest kohtadest sai mööda laudteed üle. Mikule väga meeldis, ta nautis täiega – jooksis, leidis huvitavaid puupulki, sõi jõhvikaid ja pohli, pidas ühte auku rebaseuruks jne.

See rada sai aga 40 minutiga läbi ja tundus tundus, et võiks veelgi matkata. Teabepunktist soovitati Paukjärve rada, 5 km pikk. Siin hakkas Markus Mihkli hoog natuke raugema ja nii tegime raja natuke lühemalt läbi. Sellegipoolest nägime sügisvärve metsajärve ääres, Miku sai isaga vaatlustornist kaugele vaadat (ema kartis nii kõrgele ronida), nägime kärbseseent ja Miku sai karvast ussikest peos hoida. Muljeid kuhjaga. Kokku olime metsas ligi neli tundi ja nii jäi seekord lõunauni vahele.

Kui sügis on käes, siis on mõnus lehtede sees joosta, sest need sahisevad. Markus Mihkel kasutab selleks igat võimalust. Ehk ei saagi sel sügisel lehti puude alt ära riisuda? Okkaid on ka palju, aga need ju ei sahise.

Sel nädalal tehti meie põiktänaval teed, suur veoauto tõi musta katet, kopaga traktor vedas laiali ja teerull muudkui rullis. Tee ei ole küll päris asfalt, aga palju siledam kui senine killustikutee. Ja uue tee peal õppis Miku ära rattaga sõitmise. Rallisõit see veel just ei ole, aga põhimõte on selge.

Tõesti, sel nädalavahetusel oli tõeliselt kaunis sügisilm ja nii me läksimegi pühapäeva hommikul seenele. Kuuseriisikaid saime parasjagu ühe seenekastme jagu, aga metsas oli muudki huvitavat. Markus Mihkel sai suure kännu otsa ronida, sisalike tegemisi jälgida ja kärbseseenega tutvust teha. Kuuseriisikatega oli selline huvitav lugu, et alguses otsisime neid kuuskede alt metsas, siis aga selgus, et suurema saagi saime hoopis metsa äärest põllult rohu seest.

Sel nädalal oli toredaid uusi ja ka juba vanu tuttavaid tegemisi. Iga päev käisime Magdaleena polikliiniku soolakambris, et tervis talvel viirustele paremini vastu peaks. Eelmisel aastal oli sellest küll kasu, peale soolakambri kuuri oli Markus Mihkel kolm kuud nohu ja köhata.

Markus Mihkel hakkas käima Bel Canto laste laulustuudios lauluringis. Selle koha valisime kuna Miku onupoeg Daniel käis seal ka eelmisel aastal ja talle meeldis, koos on ju toredam.

See, et lapsed kasvavad kiiresti, ei ole ilmselt suur üllatus. Sel nädalal käis Markus Mihkel koguni kahel sünnipäeval, kus alles äsja beebid olnud said juba kolmeaastaseks – Robin ja Kristo, Kristo õde Getlin sai üheaastaseks. Sellel sügisel on sünnipäevad sootuks teistsugused kui aasta varem – lapsed mängivad omaette (ja kohati juba ka omavahel), vanemad saavad rahulikult omavahel rääkida. Kuidas aeg küll lendab …

Ülemine pilt on tehtud meie üheaastase turbapeenra juures, võrdluseks on meil ka eelmisest aastast on foto, just siis kui peenar valmis sai. Alumine pilt on väikestest sugulastest tänasel sünnipäevapeol, tänased sünnipäevalapsed Getlin ja Kristo on Markus Mihkli kõrval.