Markus Mihkel

“Vau, siin on talv!” ütles Mihkel kui meie lennuk eelmisel laupäeval siin põhjamaal maanduma hakkas. No võib ka öelda, et ilm on juba üsna kevadine – sel nädalavahetusel tilkusid räästad ja olid pidevalt plusskraadid.

Käisime Keila-Joal jäätunud juga vaatamas. Juba oli mõne koha peal näha ka voolavat vett, aga enamus juga oli ikka veel kaunilt purikates. Päikegi tuli välja ja meile tundus, et sel ajal kui me ringi jalutasime ja turnisime, suurenes veelgi voolava vee hulk.

Siin veel ka üks lühivideo Singapurist. Taustamuusika on valitud selline, kuna Miku ütles, et just seda laulu oli ta laulnud kui ta merelõvi all tantsis.

Kui meie lennuk Singapuris maandus, oli meie kohver ikka veel Frankfurdis …

Tegelikult ei seganud see meil seda toredat linna nautimast (kuigi riided, mis meil olemas olid, olid küll valemast valemad, hädast aitas “oma tüdruk Singapuris” ja kohalik kaubandus). Miku õde Katheriin on üheks semestriks Singapuri rahvusliku ülikooli üliõpilane ja nii oli ta meie jaoks kõigile sobiliku programmi kokku pannud. Esimesel päeval jalutasime õhtuses Singapuris ja nautisime Marina Bay vaateid. Õhtust käisime söömas ühes paljudest Hawker Centre’s (Gluttons Bay). See tähendab, et seal on mitmeid lette, kus sööki valida ja siis lauad, kus aasia toitu nautida. Hiljem käisime vaatasime veel kaugelt Marina Bay Sands’i valgusshowd ja siis hotelli puhkama.

Teisel päeval ostsime esimese asjana Mihklile ja issile plätud (kohver oli endiselt teel) ja kohe läks olemine üsna lahedaks. Miku nägi küll pisut vaeva kõndimisega, sest tal ei olnud varem varbavaheplätusid olnud. Kuna Singapur on väga puhas linn, siis vahepeal jooksis Miku tänavatel paljajalu. Jalutasime pilvelõhkujate piirkonnas, käisime Singsapuri lõvi juures. Mihkel valis selle külje lõvist, kus vett pritsis ja nii ta seal siis uhkes üksinduses omaette laulis ja rokkis. Lõunatasime veel ühes Hawker Centre’s (Lau Pa Sat) ja õhtuks läksime Singapuri vaateratta alla krabirestorani. Krabid on nimelt väga singapurlik söök. Ja need maitsesid tõesti hea.

Kolmanda päeva kohta ütleks Markus Mihkel kindlasti “Minu lemmik!”. Nüüd oli kohver saabunud ja kõigil lühikesed riided olemas, seega just õige päev minna Sentosa saarele. Kati ja Miku läksid monorailist, mis saarele viib, maha esimeses peatuses. Just siin oli Universal Studio teemapark. Siin oli Shreki loss Far-far away, Madagaskari filmimaailm koos ameerikalike tänavatega ja tänavatel jalutasid ehtsad Kung Fu Panda, Saabastega Kass ja muud tegelased. Kati ja Miku tegid veel ka mitmeid karuselli- ja rongisõite, külastasid ka 4D kino. Nii kulus kokkulepitud aeg ruttu. Samal ajal käisid ema ja isa Sentosa saarel ujumas ja Segwayga saart avastamas. Pärastlõunal tutvusime Singapuri ülikooli ülikoolilinnakuga. See oli väga muljetavaldav – kuidagi hästi mõnus tundus see, et ülikool oma 30 000 üliõpilasega toimetab ühel territooriumil, kus kõik vajalik olemas: erinevad teaduskonnad, ühiselamud, raamatukogu, söögikohad jne. Korralike vanematena proovisime ka selle järgi, kuidas Kati ühikatoa voodis uni tuleb ja tuli küll pärast poolt päeva kuuma käes. Kati toas küll konditsioneeri pole, aga ka ventilaator aitas jahedust tekitada. Õhtusöögi sõime ühes ülikooli söögikohtadest – imemaitsev oli nii kana, kala kui loomaliha.

Õhtuks jäi meil veel Clarke Quay, valgusshow ja Marina Bay Sands’i vaateplatvorm. Kui me Clarke Quay’sse jõudsime (see on selline imeilus õhtune kant, kus Singapore’i jõe kaldal palju tuledes restorane), istus Miku kaldapealsele ja meile tundus, et ta on muljetest ja päevast väsinud. Nii küsisin Mihklilt, et kas ta tahaks pigem hotelli mängima minna või valgusshowle. Pärast väikest pausi ütles Miku: “Oeh, see on küll hea küsimus”. Ja siis peale pikemat pausi: “Ma tahan vist ikka hotelli mängima minna. Tulen teinekord Singapuri tagasi valgusshowd vaatama.” Ja nii läkski Miku seekord Katheriiniga hotelli lasteasju tegema, emme-issi aga valgusshowle (muide, parem kui Las Vegases Bellagio ees, algab iga päev kell 20:00 ja 21:30) ja pärast Marina Bay Sands hotelli terrassile vaadet nautima.

Nüüdseks oleme Koh Lipe saarel Taimaal. Peatselt ka siinsed muljed.
Katheriin peab oma sellest semestrist ka blogi, selle leiab siit: Minu Aasia

Nädalane puhkus Gran Canarial hakkab läbi saama. Olime päris palju basseinis ja basseini ääres, aga tegime ka muud. Teisipäeval osalesime ekskursioonil “Suuri Saarikierros”. Tegemist oli soomekeelse ekskursiooniga mööda Gran Canariat, kus siin 17 aastat elanud Maarit elu-olu tutvustas. Me ei osanud väga väärtustada hommikul kella kümnest rummitehase külastust ega shoppamist suveniiripoes, kus giid “õigeid” asju ostma juhatas. Küll aga olid toredad mäed, kus vaated pealpool pilvi olid müstilised, kirik, väike botaanikaaed, kus Mihkel nägi kuidas banaanid kasvavad ning väike kohalik turg, kus Miku eesli selga sai. Maarit rääkis huvitavalt fakte kohalikust elust. Üllatavad olid minu jaoks mägedes nähtud sügisvärvid – ka siin oli mets üsna kollane.

Neljapäeval läks lõunast ilm pilve ja nii otsustasime, et võtame midagi ette. Variandid olid – loomaaed Palmitos Park (lubati mitmeid loomashowsid) ja Sioux City – paari kilomeetri jalutuskäigu kaugusel olev metsiku lääne stiilis küla, kus ka erinevad showd toimuvad. Valisime viimase, lihtsalt sellepärast, et see oli lähemal ja loomaparkides on ju käidud ka. Tagantjärele oleme selle otsusega väga rahul – hispaanlased etendasid siin tuntud westerni muusikate saatel pangaröövi, lehmaajamist, kõrtsimelu. Lisaks demonstreeriti lassode kasutust ja no pauku tehti ka küll ja veel. Lühidalt, Mikule meeldis väga. Sealt kaasa antud padrunikest seisab laual aukohal.

Täna käisime katamaraaniga merel ilm oli imeline selle sõidu jaoks. Markus Mihkel käis koos isaga peatuse ajal ka ookeanis ujumas. Veel trepil oli Miku küsinud, et kas siin on haid ka, ookeanis ju on. Aga issi selgitas, et laeva juures neid ei ole ja nii saigi sellest üks tore ujumine, millele laevalaelt tädid kaasa elasid. Õhtul ütles Mihkel, et basseinis meeldib talle teglikult rohkem ujuda, sest siis saab silmad vee all lahti hoida (selguse mõttes olgu öeldud, et Miku ujub ikka käerõngastega).

Eelmisel reedel oli meie peres üks tore sündmus, aga sellest kirjutame siis kui pildid ka näidata. Laupäeval aga asusime teele Gran Canariale. Lend oli pikk – kuus ja pool tundi. Ema ja isa magasid vahepeal, Markus Mihkel aga asjatas terve sõidu aja oma mänguasjade ja vihikuga. Gran Canarial ootasid meid suvised temperatuurid ja bassein.

Eile õhtul oli meil selline jutuajamine:
Emme: Jää nüüd ilusti magama, siis saame homme jälle niipalju ujuda kui süda lustib.
Miku (õiglust nõudval toonil): Ei saa ju!
Emme: Kuidas ei saa?
Miku: Õhtul, kui pimedaks läheb, ei tohi ju basseini minna.

Eelmisel nädalavahetusel käisime Markus Mihkliga Manchesteris õel Katil ja venna Henril külas. Katil aitasime sisse seada tema uut elamist järgmiseks õppeaastaks ja Henri uus kodu tuli ka üle vaadata. Pildil on Kati uus kodu.

Veel külastasime Manchesteri muuseumi, mis on selline tore üldarendav muuseum, kus tutvustatakse nii loomi, putukaid, muumiaid, dinosauruseid, aga ka planeete, maa sisemust. Mikule meeldis seekord kõige rohkem maatuum. Kuigi ka kõik muu oli väga põnev – Markus Mihkel lausa tuiskas ühe eksponaadi juurest teise juurde, et esimesena seda kõike näha ja meile tutvustada. Muusum asub Manchesteri ülikooli juures ja nagu ka muud harivad muuseumid Inglismaal, oli külastajatele tasuta. Laupäeval oli palju peresid lastega sinna tulnud.

Mihkel käis õe ja vennaga vaaterattal (ema kardab paraku kõrgust) ja ka see oli tore elamus. Kokkuvõttes oli tore nädalavahetus lastega ja emasüda oli lõpuks väga-väga rahul.

Suvi on aeg, kus saab spontaansed mõtted teoks teha. Eelmisel nädalal oli isal viimane töönädal enne puhkust ja tal tuli mõte, et võiksime puhkuse alguses Legolandi minna. Juba laupäeval olimegi laevaga Tallinnast Stockholmi poole teel. Laevasõit oli mõnus. Miku nautis eriti … kajutis olemist. Talle meeldis väga, et tema magas seekord üleval. Pühapäevane päev kulus Stockholmist Billundi lähistele sõitmisele, aga õhtuks olime oma majakeses kohal.

Mis teile seostub Taanimaaga? Teel sinna tulid esimese hooga meelde sellised märksõnad – Hans Christian Andersen, Merineitsi, Hamlet, Lego, Dannebrog, Tuborg, Carlsberg ja ka see, et kõik on väga kallis … Minu kogemused Taaniga on piirdunud ka enamasti Copenhageni lennujaamaga ja ükskord oli tuulise ilmaga ka linnaekskursioon ca 10 aastat tagasi. Seekordne kogemus oli teistsugune – imehead kiirteed, armsad punastest tellistest maamajad, väga korras talukohad, niidetud teepeenrad, vägevad sillad, kollased viljapõllud juuli alguses. Nojah, kallis on see maa ikkagi.

Esmaspäeva veetsime Legolandis. Sinna sisenedes saab kohe uudistada erinevaid miniatuurseid legodest tehtud makette – Holland, Copenhageni Nyhaven ja lennujaam, … ja siis ka Star Warsi erinevad episoodid. Lisaks legoehitistele on Legoland korralik lõbustuspark, kus saab erinevatel atraktsioonidel südame kiiremini põksuma. Oli päris lõbus. Negatiivne külg on kindlasti suured rahvamassid. Kuna lennujaam on Billundis Legolandist ainult mõne kilomeetri kaugusel, siis oli näha, et päris mitmed lennukompaniid sinna suurel hulgal inimesi tõid.

Küsisime Markus Mihkli käest, et kui ta sõbrad ta käest küsiksid, et millisele atraktsioonile peaks kindlasti Legolandis minema, siis mida ta soovitaks. Miku küsis selle peale, aga kuidas nad teavad, et ma Legolandis käisin? Mihkel soovitaks kindlasti draakoniga sõitu, mis on Ameerikamägede lahjem variant (emme kannatas ära ja isegi nautis natuke), konnaga hüppamist ja autosõitu. Ja siis veel ikka veepargi osa ka (NB ujumisriided ja rätik kaasa! Me pidime ühed püksid juurde ostma, kuna ei olnud piisavalt hästi valmistunud).

Teisipäeval külastasime Copenhagenit. Nyhaven kaunil suvepäeval on ikka tõesti suurepärane. Tänu Kati soovitusele käisime ka kanalituuril, mis oli tõesti super – sai näha selliseid kohti, kuhu me ilmselt jala oma väikse ajaeelarvega ei oleks jõudnud. Copenhagen on tõesti kaunis linn.

Reisi lõpus kiitsime Markus Mihklit, et ta kogu pika sõidu ajal oli meile tore reisikaaslane. Ma ütlesin, et sinuga võib teinekordki pikki sõite ette võta. Selle peale ütles Miku: „Eks jah. Me võiks järgmine kord näiteks Rio de Janeirosse minna.“

Jaanipäeva pikad pühad veetsime seekord Soomes Joutsal. Meie mökki oli Jääsjärvi ääres. Ilmaennustus oli veel nädal enne puhkust suhteliselt pessimistlik, aga tegelikkuses sadas vihma harva. Seega saime koos õues mõnusalt aega veeta. Markus Mihkel sai ka esimese kalastamise kogemuse. Enamasti püüdsid Miku ja issi koos paadisillalt kala. Ühel hetkel oli vaja isal korra maja juures ära käia ja õngeritv jäi Mihkli valvata. Kui isa tagasi jõudis, oli Miku ametis ridva ohjamisega, kuna kala oli otsas. Nii tõmbasidki mehed koos välja üle kilo kaaluva latika.

Toredaid koostegemise oli veelgi. Näiteks käisime metsas jalutamas ja erinevaid taimi uurimas, sõime metsamaasikaid ja rääkisime erinevatest metsadest. No et kui on palju kuuski, siis on kuusik, kui on palju kaski, siis on kaasik. Kui järgmine päev paadiga järvele läksime, ütles Miku: ” Kui kõrsikust läbi sõidame, siis ma tahan ühe kõrre võtta.” Ja aerutamist sa Markus Mihkel ka proovida.

Soome võib meie arvates olla küll väga uhke oma järvede üle, see on tõesti imeline kant valgete ööde puhkuse veetmiseks.

Markus Mihkel ärkas oma viienda sünnipäeva hommikul juba kell 5:25, täpsem olles, siis ema ja isa laulsid ta sel ajal üles. See ei olnud mitte selleks, et täpselt tähistada viiendat sünnipäeva (Miku sündis kell 5:31), vaid selleks, et sõita ekskursioonile Surnumere äärde ja Jeruusalemma. Miku oli krapsti ärkvel ja nii algaski tore päev.

Sellel pildil sosistab Markus Mihkel oma soovi Nutumüüri pragudesse. Jeruusalemma vanalinnas jalutasime ca 4 tundi, külastasime väga huvitavaid paiku ja kuulasime giidi selgitusi. Markus Mihkel oli väga vahva ekskursant. Kui hommikul vaatasidki mõned meie grupi liikmed sellise pilguga, et “oeh, kaasa on tulnud üks väikemees, kelle erisoovidega tuleb arvestada”, siis tegelikkuses ei olnud midagi sellist vaja teha. Ja nii juhtuski, et kui ekskursiooni lõpus, Jaffa värava juures, giid ütles, et meie grupis on sünnipäevalaps Mihkel, kes sai täna viie aastaseks, siis laulis kogu grupp talle südamest Palju õnne ja tuldi ka vanemate rõõmuks kiitma, et tubli poiss meil

Veel mõningaid kilde tänasest päevast:
Giid: Kas sa oled nüüd viiene?
Markus Mihkel (MM): Jah. Mul üks hammas isegi loksub juba.
(Tegelikult loksub ka, kuigi hästi natukene, Miku ise peab seda väga oluliseks)

Bussis. MM: Ma panen vedrukoera teisele istmele, muidu ma ei kuule, mis Helen (giid) räägib.
(eks see on muidugi iseküsimus, et mis ja kui palju talle meelde jäi, aga kuulas ta küll suure hoolega)

Eelmise nädalalõpu veetis Markus Mihkel Manchesteris (rõhk keskmisel silbil). Suurel vennal Henril oli tähtis sündmus – ülikooli lõpetamine ja nii saigi meie pere seekord kokku Inglismaal. Ilm oli Manchesteris päris hea vaheldus Eesti kuumale Aafrikast saabunud kõrgrõhkkonnale – 22-25 kraadi sooja ja pigem pilves.

Ülikool oli uhke, ca 40 000 üliõpilast ja 10 000 töötajat. Ja maja, kus toimus lõpetamise tseremoonia, oli väga ilus vanaaegne. Miku omandas kiiresti mõned inglise keelsed käibefraasid ja teisel päeval ütles inimestele vastu “Hello” ja “Thank you”.

Viimasel päeval viis Henri meid Inglismaa maaelu vaatama Peak Districti. See oli kaunis mägine kant Manchesteri lähedal, ca tund autosõitu kesklinnast. Nägime kiviaedu, kitsi ja lehmi. Oli igati tore perereis.

Käisime perega päevakruiisil Stockholmis. Markus Mihkliga veetsime suure osa Stockholmis oldud ajast Junibackenis – Astrid Lindgreni raamatute teemalises lastemuuseumis. Ma arvan, et enamus seal käinutest nõustuvad minuga, et tegemist on imearmsa kohaga, kus lastele jätkub tegemist nii Segasumma suvilas kui teistes põnevates mängukohtades, tore on lasteteatrit vaadata (olgugi, et Rootsi keelsena) ja kindlasti on võimas elamus rongiga läbi erinevate muinasjuttude sõita (kohati isegi lennates). Muinasjuturong oli tõesti hästi vahva, nii hästi tehtud ekspositsioonid, et võttis omalgi silma märjaks. Muuseumi päevapilet maksis Tallinkist ette ostes 150 krooni inimese kohta.

Kas keegi oskaks soovitada, kus Eestis võiks sarnaselt aega veeta (et tegevust jätkuks tundideks)? Millal saab valmis meie Lotte maa? Markus Mihkel kasvab vist küll enne suureks … Aga ka selliseid väikseid reise on muidugi tore ette võtta.