Markus Mihkel

Iisraelis meeldis Markus Mihklile kõige rohkem vesi ja basseinis sukeldumine. Ta lihtsalt hüppas vee alla ja nädala lõpu poole venisid vee all olemised aina pikemaks, nii et kohati oli päris hirmutav seda jälgida. Okei, rekordid jäid ilmselt alla 10 sekundi, aga Miku on ju ka vaid viiene (videol saab parema kvaliteedi mängimise ajal valida video alt paremast nurgast).

Markus Mihkel on nüüd 114 cm pikk ja kaalub 19,5 kilo. Lisaks ujumisele ja sukeldumisele meeldib talle mängida autode, loomade ja legodega. Tähed olid kaheselt selged, aga lugemise nõksu pole veel kätte saanud. Nuputamismängudest meeldivad Mikule labürindid ja “leia pildil erinevused kahel pildil”, erinevate asjade loendamine on ka kuum teema.

Vahel ikka peab ilmast ka rääkima (seda muidugi on viimasel ajal ju tehtud ka). Mõni päev tagasi oli Markus Mihkli lehel link postitusele kaks aastat tagasi kui linnud laulsid, rohi oli roheline ja tulbid olid just ninad välja pistnud. Praegu tundub see küll uskumatu, et 20. jaanuaril nii võiks olla. See nädal on olnud päris külm. Täna päiksetõusu ajal oli meil akna taga 25,5 kraadi külma.

Eks selline külm ilm tähendas ka rohkem tubaseid toimetusi. Nii näiteks saime lõpuks valmis kõik plastiliinist safari loomad. Siinkohal tänud Marile, Emilile ja Liinale selle toreda mängu eest. See oli vahva komplekt plastiliinist ja meisterdamise õpetusest, kus lisaks olid ka plastmassist silmad loomadele, mis tegi nad päris ilmekaks. Mihklile väga meeldib nendega mängida, isetehtud ju ka.

Õues käisime ikka ka ja päikeselisel keskpäeval ei tundunudki -18 eriti hull.

Kuna muusikatunde suvel ei toimu, siis tuleb neid ju ise korraldada, nii Markus Mihkel arvab. Miku tegi kapi lahti ja avastas, et üks Henri pill on seal. Kuulsin, kuidas ta vaikselt omaette rääkis: “Henni, küsi.” Siis läks toast välja ja hüüdis:” Henni, taha(n) seda pilli mängida”. Henri lubas ja nii koguski Markus Mihkel omale mänguloomad ümber ja hakkas nendega laulutundi pidama.

Pilli nimi on meloodika ja seda mängitakse nii, et sama-aegselt tuleb puhuda ja klahve vajutada.

Mõni päev tagasi veeres Markus Mihklil pall naabriaeda. Ja Miku avastas, et ta mahub roomates aia alt läbi ja läks niimoodi pallile järgi. Täna roomas Markus Mihkel jälle aia alt läbi kuna naabrilapsed olid õues ja oli ju vaja nendega tuttavaks saada (naabritädi kutsus ka).

Naabriperes on Markus Mihklist aasta nooremad kaksikud Anett ja Anders. Alguses tegid lapsed niisama tutvust, siis läks aga võidujooksuks. Naabritel oli veel ka üks sõber külas. Pildil ongi Markus Mihkel, Anett ja Oskar. Kui ma Mikule ütlesin, et teeme võidu, et tema on Oskar ja sina oled Miku. Selle peale Markus Mihkel vaatas mind kahtlustavalt ja ütles et tema on siis Lotte. Selgituseks, Oskar on tuntud multifilmi tegelase koeratüdruk Lotte isa.

Markus Mihklist on saanud suur puzzle sõber, tal on püsivust nendega jännata. Tuttavamad (kuni 9 tükist koosnevad) puzzled saab ta kokku kiiremini, suuremate puhul vajab Miku ka abi. Aga ega ta enne ei jäta kui pilt koos ja siis käib lõppu alati plaksutamine kiituseks.

Kõige lemmikum puzzle on Markus Mihklil automultika peategelasega, mis koosneb 37 tükist. Selle kokkusaamisel vajab Miku kellegi abi, ise pusib ta usinalt auto osa (ta vahel alustabki kokkupanemist keskelt), aga muus osas on abi vaja. Ja tavaliselt kui oleme selle suure tööga hakkama saanud, siis ta paar minutit imetleb ja silitab pilti ning siis tuleb otsast alustada.

Üks hästi armas uus sõna on Markus Mihklil ka – “päike”. Joonistasime täna ja siis ta palus mul kuu joonistada (see on üsna tavaline soov, kuna kuu talle hästi meeldib). Kui kuu valmis sai, siis ütles Miku: “Päike (k)aa”