Ilmad olid märtsi lõpus juba täitsa kevadised, nii et eelmisel nädalavahetusel alustasime hoovi riisumisega. Mihkel tõi rattagi välja ja rõõmustas sellega sõitmise üle. Aga nüüd kui on mõnus pikk nädalavahetus, on jälle lumine ja mitte vähe. Nii et seekord sai lihavõtte ajal nii mune värvida kui lumememme teha.
Juba päris pikalt on olnud meil talverõõme nautida, on olnud lund ja külma. Viimane oli vist küll ka selle põhjuseks, miks Markus Mihkel pärast Egiptuse reisi haigeks jäi. Või mine tea, see võis ju ka viirus olla. Igatahes läks see haigus mööda. Vaatamata sellele ei ole Miku sel aastal veel lasteaias käinud. Kuna 9. veebruariks on ammu kinni pandud aeg adenoidide eemaldamiseks, ei saanud me lubada, et äkki kuskilt mõni viirus jälle külge hakkab. Nii ongi Markus Mihklil suur igatsus oma lasteaia sõprade järgi, aga see-eest on ta saanud palju aega vanaema, vana-vanaema, vana-vanatädi ja muidugi ka kodustega veeta. Eks see on ju ka tore.
Ja kelgutada oleme saanud. Eelmisel aastal Markus Mihklile veel väga ei meeldinud kelguga mäest alla sõita, vist läks hoog tema jaoks liiga suureks ja ega ei olnud ka palju võimalusi harjutamiseks. Sel aastal alustasime harjutamisega oma hoovis väga lauge künka pealt. Ja siis ikka metsa alla ka. Kuna meie lähedal metsa all on õhtuti valgustus, siis oleme isegi pimedas saanud kelgutamas käia.
Tänane ilm oli täiesti vastupandamatu lumememme ilm – värskelt sadanud lumi ja temperatuur nullis. Väga mõnus oli õues mütata ja nii jäigi ainult ühe lumememme tegemisest väheks. Meisterdasime veel ka Totoro ja väikse Miku. Pärast lõunaund läks Markus Mihkel esimese asjana vaatama, kas kõik on ikka alles. Loodame, et läheb natuke külmemaks ja teeb meie lumememmed tugevamaks.
Eile oli tõesti mõnus talveilm, eriti õhtul. Maja ümber oli ilus lumevaip, temperatuur oli +1 ja tuult ei olnud. Kasutasime seda mõnusat ilma: kelgutasime ja tegime lumememme. Öösel hakkas vihma sadama ja hommikul vajas lumememm kõvasti kohendamist. Kui olime lumememmele korda saanud (ta jäi küll oluliselt lühemaks originaalist), hakkas Markus Mihkel hüüdma: “Memm, memm”. Esialgu tundus, et tal lihtsalt hea meel, et lumememm jälle kena välja nägi. Selgus aga, et meile oli hoopis vana-vanaema külla tulnud ja see tegi Mikule rõõmu.
Olulisemad sõnad sõnad nagu “anna”, emme”, “iss”, “auto”, “süüa”, “juua”, “aitäh”, “õue”, “ei” ja paljud teised on Markus Mihklil selged, pikem jutuvada on siiski veel ta oma keeles. Vahel räägib Miku pikalt ja hoogsalt, aga me ei saa tast aru, kuigi väga tahaks. Mõned vahvad sõnad on ka: “sebe”, semme” ja “kraa”. Viimase äraarvamist oleme mitu korda üritanud, sest “R” on selles sõnas väga selge ja ta räägib sellest alati väga tõsisel ilmel. Kord olime juba kindlad, et see tähendab veoautot (kuna autofilmi vaadates oleme suuri veokaid trakkideks nimetanud). Nüüd tundub, et tegemist on hoopis valgusfooriga, sest ta näitab ja kasutab seda sõna just siis kui me punase tule taga edasisõitu ootame.
Öösel sadas päris korralikult lund. Markus Mihkli suureks rõõmuks olid hommikul õues plusskraadid ja nii läksimegi kohe peale hommikusööki õue lumememme meisterdama. Sel aastal tegime juba ükskord ka väikese lumememme, aga täna sai lausa suure teha. Silmad ja nööbid said kastanitest, mille Miku kuu aega tagasi oma taskusse oli varunud. Kui lumememm valmis, tõime kelgugi välja ja tegime paar liugu.
Üldse oli hästi vahva pühapäev, sest pealelõunal käis Markus Mihkel veel sugulastel Trevoril (1a 10k) ja Tristeril (1,5 kuune) külas. Trister meeldib Markus Mihklile väga. Täna hoidis Miku hästi pikalt oma pead lihtsalt Tristeri vastas. Ja Trevoriga on Markus Mihklil alati koos tore mängida. Täna jooksid nad ühel hetkel kahekesi kööki ja kui ema sinna järgi läks, siis tabas neid koos naermast. Selgusetuks jäigi, mida nad siis ikkagi koos tegid …