Markus Mihkel

Laupäeval esines Bel Canto laulustuudio Vanalinna Päevadel. Esinemine oli suurel laval Raekoja Platsil nagu ka eelmisel aastal. Ainult ilm oli sootuks teistsugune, seekord siis 14 kraadi sooja, vihmane ja hirmus kõva tuul. Õnneks jäi vihm laste laulmise ajaks järgi ja isegi päike piilus pisut. Lapsed laulsid toredasti, suured tänud õpetaja Kaiele!

Pärast jalutasime veel niisama vanalinnas ja leidsime Harju tänavalt toredad Arne Maasiku fotod (ülemisel pildil). Aga no tõesti, millal suvi siis ikkagi tuleb? Oleks vist juba aeg …

Markus Mihkel käis laupäeval laulupeo rongkäiku vaatamas. See oli esimene kogemus ja ta oli väga õhinas. Kuigi, ega ei osanud enne talle sõnadega päris täpselt selgitada, mis seal linnas siis näha saab. Kui olime jõudnud Narva maanteele, oli asi selge. Miku jälgis toimuvat suure huviga. Kui olime umbes pool tundi seda vägevat rongkäiku jälginud, lehvitanud ja kaasa hüüdnud, küsis Markus Mihkel: “Kuhu nad kõik lähevad?”

Pakkusin välja, et läheme puhkame vahepeal jalga, et Tallinna laulupiduliste tulemiseni (kus õde ja vanaisa marssisid) veel hulk aega. Ütles Miku, et ei taha, sealt kaugemalt ju ei näe.

Ja siis lõpuks tuli Tallinn. Ja vanaisa koor oli eesotsas. Markus Mihkel jooksis vanaisale sülle ja nii sai temagi rongkäigus natuke kaasa teha, alguses süles ja siis ka käest kinni kõndides.

Pühapäeval käisime laulupeol ka. Ei tahaks korrata, et palju rahvast oli, aga tõesti oli vapustavalt palju rahvast. Õnneks kohtusime juhuslikult vana-vanaemaga ja nii saime tema juurde pingi peale kontserti vaatama. Mujal oleks väikse lapsega küll keeruline olnud mitu tundi vastu pidada.

Laulupidu meeldis Markus Mihklile väga. Kui lauldi “.. see on see maa, kus minu häll, kord kiikus ja mu isadel ..”, siis seisis Miku pingil püsti ja vehkis hoogsalt kätega kaasa. Õhtul koduski mängis laulupidu: tekist sai laulukaar, Bambi oli dirigent ja Totorod koor, muud loomad jäid publikuks.

Bel Canto laulustuudio hooaeg on selleks aastaks läbi, neljapäeval oli lõpupidu. Lapsed esinesid ühislauludega ja paljud esitasid ka soololaulu. Kõigile anti tunnistused ja Kloun Tormi tegi õhupallist loomi. Õhupallist loomad meeldisid lastele väga, ainult ootamiseaeg oli päris pikk. Markus Mihkel sai oma tunnistuse kätte esimeste seas ja siis seisis klouni valel küljele. Seisis ja ootas, millal järg temani jõudis väga püüdlikult.

Ja kõige lõpuks saime kätte Bel Canto plaadi, mida lapsed Linnahalli stuudios mai lõpus salvestamas käisid. Plaat nimega Pallipidu on väga puhtalt sisse lauldud ja armas kuulata. Esimesel õhtul Miku istus diivani serval ja kuulas kõik laulud järjest ära. Viie laulu puhul osaleb ta plaadil ise ka.

Kokkuvõttes oli aasta Bel Cantoga väga tore, Markus Mihkli lauluoskus arenes kindlasti. Sügisel Miku veel ju eriti ei rääkinudki, õpetaja Kaie võttis aga rõõmuga lauluringi vastu. Jõulude ajal jäi mulje, et Miku arvab, et mida kõvemini laulda, seda parem. Ja nüüd kevadel, üritab erinevaid (kõrgeid ja madalaid) toone laulmisse sisse tuua. Päris viisipidamist veel vist ei ole, aga see pidavat vahel ka hiljem tulema. Põhiline on see, et lastel meeldib Bel Cantos käia, sinna minnakse ikka rõõmuga.

Markus Mihkel esines sel nädalal Bel Canto laulustuudioga vanalinnapäevadel kolmel korral. Esmaspäeval, ilusa suveilmaga, oli esimene kontsert, videogi on tehtud siis. Esimesel kontserdil olid lapsed pisut kohmetud, Miku pärast rääkis, et ta kartis seda kõva häält. Eks muidugi oli taustamuusika päris kõvasti ja suur hulk kuulajaidki uus asi.

Laulud olid lõbusad. Teletupsude laulu ajal näitas Markus Mihkel piinliku täpsusega alati õiget arvu näppe, kuigi kolme ja nelja näitamiseks oli teise käe abi vaja. See oli üsna lõbus vaatepilt.

Neljapäevase Shnelli tiigi ääres esinemise ajaks oli temperatuur langenud viiele kraadile, aga vähemalt vihm jäi just Bel Canto esinemise ajaks üle. Lapsed olid vaatamata ilmale veelgi tublimad. Ja eriti tublid olid laululapsed laupäeval, siis tekkis laval selline energia, kus kõik võidu kaasa tantsisid. Pea platsi täis turistidest ja kohalikest publikut tegi väärilise aplausi. Ja päikegi tuli jälle välja.

Suured tänud õpetaja Kaiele, kes lastele laulud rõõmuga selgeks õpetas ja sellise esinemise võimaluse pakkus!

Neljapäeval oli Markus Mihklil lasteaias jõulupidu. Seda võiks ka kontserdiks kutsuda, sest muusikaõpetaja oli kokku pannud tunnipikkuse kava, kus kõik laulud olid omavahel loogiliselt järjekorda seatud. See oli imetore jõulupidu. Lapsed olid väga püüdlikud ja Miku püüdis ka kõiki laule kaasa laulda. Oli näha, et harjutatud oli kõvasti.

Ja jõuluvana oli väga südamlik ja vahva. Ta on vist selles lasteaias varemgi käinud – oskas laule ja tantse. Eriti meeldis see, et ta pööras igale lapsele tähelepanu ja rääkis igaühega eraldi. Videos on näha mõned laulud. Üks nendest, “Kop-kop-kop, keegi on ukse taga … ” on Markus Mihkli selge lemmik. Kõigepealt saime pisarateni naerda, kui ta kõva häälega laulmise kohapeal endast kõik püüdis anda. Täna oli BelCanto laulustuudios jõulukontsert, siingi oli sama laul. Kontserdilt tagasiteel esitas ta autos meile seda laulu veel korduvalt. Laste esituses jõululaulud on meile toonud jõulutunde.