Markus Mihkel

Selle aasta sügis on olnud teistmoodi. Alates sellest, et tõeliselt pikalt on jagunud sooje ja kuldseid sügisesi päevi. Seda, et oktoobri lõpus tuleks muru niita ei mäletagi. Aasta tagasi oli ju lumi juba maas. Eelmisel nädalavahetusel käisime oma rabametsas jalutamas ja korjasime erinevaid lehti, kuivatasime need ära ja täna tegime Markus Mihkliga neist raamatu.

Tore ja teistmoodi on Mihkli jaoks olnud ka selle sügisene lasteaias käimine. Nüüd on Miku oma rühmas juba vanemate laste hulgas ja tundub, et see talle meeldib. Ta tuleb õhtuti koju, on hästi rõõmsas tujus alati ja jutustab pikalt oma päevast. Üks sõber on talle ka teistest olulisemaks saanud ja nii vaatabki Mihkel hommikul lasteaeda jõudes esimese asjana üle, kas Ricco jalatsite sahtlis on õuejalanõud või toakingad.

Ja siis veel ujumine, kus Markus Mihkel teisipäeviti ja neljapäeviti käib. Ujulas on nii, et treener võtab lapsed vastu ja siis peab edasi ise hakkama saama. Esimesel korral rääkis treener täpselt ette, mis järjekorras midagi teha tuleb. Ja seda oli väga armas vaadata, kuidas viieaastased juntsud seda tähelepanelikult kuulavad. Kuna ma ikka pidin enda rahustuseks piiluma minema, et kas Mihkel saab kõigega hakkama, siis tabasin Miku ühele oma rühmakaaslasele seletamas: “Ujumisriideid ei tohtinud riietusruumis selga panna, treener ju ütles nii”. Mihkel oleks justkui sel hetkel suuremaks saanud.

Ja eile tuli Markus Mihklil ära neljas hammas, seekord aitas ta viimases lõpus ise protsessi kiirendada ka, et hambahaldja jaoks hammas ikka padja alla saaks.

Eile oli lasteaias matkapäev, nimelt toimus Mihklipäeva puhul Mihkli matk. Matk koos vanematega algas lasteaiast kell viis ja siis pidi kaardi järgi üles leidma kontrollpunktid. Igas kontrollpunktis oli ühe looma pilt ja lapsed pidid ema-isaga sobivat laulu laulma. Kõige viimases punktis oli Põdral maja metsa sees … Tegelikult päris maja ega põtra ei olnud, aga iga matka lõpetaja sai medali ja õuna ning präänikut. Ilm oli terve päev väga mõnus, aga matka ajaks hakkas uduvihm sadama. Ega see matka ei seganud, ainult kaardi tegi märjaks. Ristid kaardil on kõik need kontroll-punktid, mida pidi leidma.

Eelmisel pühapäeval käisime ka matkamas, siis Kõrvemaal Uuejärve loodusrajal. See on kuue kilomeetri pikkune matk. Koos piknikuga (ülemisel pildil) kulus selle läbimiseks ca kaks tundi. Markus Mihkel lippas suure osa rajast kõigist ees. Huvitav oli Vargamäe oosile ronimine ja siis oosi harjal kõndimine. Selle matkaraja miinuseks on aga pikk metsa all kõndimine. Pärast eelmise nädala vihmasid kohati ka üsna mudane. Ilmselt oleks sellise ilmaga olnud õigem valik rabamatk. Mihkli käest küsisin pärast, et mis sulle tänase matka puhul kõige rohkem meeldis. Arvasin, et tema jaoks oli muljekas suur kärbseseente hulk, mida nägime. Mihkel aga vastas, et kõik oli ühtemoodi tore.

Eilne ilm oli täpselt sobiv loomaaia külastamiseks. See aasta oli Markus Mihkli jaoks esimene, kus teda suured loomad rohkem huvitasid kui laste loomaaed. Kuigi ka viimases käsisime. Aga suured loomad pakkusid tõesti palju vaatamist, mitmel loomad olid ka pojad. Kõige rohkem meeldisid Mikule krokodill, jääkaru, kakaduu ja kotkad. Loomaaed muutub iga aastaga pisut ilusamaks. Kuigi, need arendustööd võiksid ikka kiiremini käia ja no parkimisvõimaluste puudusest ei hakkaks rääkimagi.

Kui juuni alguses oli kuumalaine, siis käisime kolmel korral mere ääres – Kakumäel ja Pärnus. Kakumäe vesi oli küll selge ja läbipaistev, aga siiski vaid 15-16 kraadi. Pärnus sai aga täie mõnuga ujuda juba 21-kraadises vees.

Maikuu möödus meil erinevate ürituste tähe all. Markus Mihkel käis päris mitmel sünnipäeval. Enamasti peetakse sünnipäevi mängutubades, mis on lastele tore võimalus uues kohas vabalt mängida. Lasteaiakaaslase Hugo sünnipäev oli teistest erinev – sünnipäevalised käisid rabamatkal Pääsküla rabas. Matk oli kokku 7 km, poole matka peal roniti vaatlustorni ja söödi kringlit. Ja pärast sai natuke mängida ka. Lapsed olid igati rahul.

Mais käisime kahel korral Piip ja Tuut mängumajas, mis on üks hea auraga koht, kus lastele toredaid etendusi pakutakse. Etendused on paraja pikkusega, naljakad, aga ka õpetlikud. Siis veel Solarises lastekontserdil Haldjametsa saladus, kus Lasteekraani laulustuudio laste hulgas esinesid ka Mihkli kolm sõpra. Ja siis veel ka Muusikakooli Muusikastuudio hooaja lõpukontsert, emadepäeva kontsert ja lasteaia sünnipäev, kus Markus Mihkel igalpool ise esines. Mikumanni lasteaia 50. sünnipäeva kontserdilt ongi allpool olev videolõik. Lapsed esitasid muusikalise näidendi Miku-Manni seitse sõpra (sisu sama Jussikese seitsme sõbraga). Miku oli aedniku rollis, kes neljapäeval lilli pidi kastma.

Markus Mihklile meeldib lasteaias, see on selge. Tal on väga põnev vaadata, kuidas teised mängivad ja tundub, et ka omad lemmikud on tekkinud, kellega ta mängib. Kodus ta ikka räägib Hugost ja Rainist ja Cristopher Robinist. Neil ongi rühmas hästi sõbralik õhkkond, suuremad aitavad väiksemaid ning kutsuvad ka oma mängudesse kaasa. Kasvatajad räägivad ka, et Miku teeb tundides (nimetatakse tegelusteks) kaasa ja on rõõmsameelne. Ainuke mure, et Markus Mihkel ei oska veel ise riidesse panna, aga olen näinud kuidas kasvataja juhendmisel saab peaaegu ise hakkama (teate ju küll, kõige väiksema eest kipume ikka kodus asju ära tegema).

Lasteaia riietusruumis ma lasen tal enamasti ise pusida. Markus Mihkel saabki peaaegu hakkama, aga siis jääb unistama. Kui ütlesin, et pane ikka kumbki jalg ise säärde, ütles Miku: ” Õpetaja ütles, ei tohi teisi lapsi vaadata. Vaata oma pükste peale.” Teoorias asi selge.

Markus Mihkel on nüüd kolmel päeval lasteaias käinud. Täna siis pikemalt ilma emata. Läksime hommikusöögi ajaks kohale (lasteaia söök Mikule meeldib) – Mihkel sööma, mina koridori ajakirja lugema. Poole tunni pärast tuli Markus Mihkel koos kasvatajaga mulle ütlema, et ma võiksin nüüd ära minna, Miku ütles: Mine poodi, mina tahan siin mängida. Kontrollisin veel üle, et kasvatajal õige telefoninumber oleks, näitasin kasvatajale ette, mis õue selga panna ja läksin ära.

Kui poole ühe ajal järgi läksin, sõi Markus Mihkel parasjagu teist kausitäit suppi. Tal oli hea meel, et ma tulin. Samas, ega ta ära ei kippunud. Sõi veel kaks portsu kisselli ka. Mulle tundus, et ta tahab lihtsalt aega venitada, et näha kuidas see magamine seal toimuma hakkab. Kui toit oli söödud ja juba esikus olime, siis ütles veel, et tema tahab ka teinekord siia magama jääda.

Kasvataja rääkis, et Miku oli kleepimistööd teinud ja õues jooksnud ja kõik oli hästi olnud. Seda oli hea kuulda. Kas nii äkki saavadki lapsed suureks?

Markus Mihklil oli täna tähtis päev – ta läks esimest päeva lasteaeda. Esimene päev läks hästi – uute mänguasjadega oli tore mängida, võimlemistunnis oli Markus Mihkel kasvataja sõnul aktiivselt kaasa teinud, õues oli suurel mänguväljakul vahva, lõunasöök (boršš ja magustoiduks piimakissell) maitses hästi. Emme istus turvatunde tagamiseks koridoris ja luges ajakirja. Ei teagi, kummale seda rohkem vaja oli, kas Mikule või emale.

Mõned huvitavad seigad:
- Kui lapsed olid juba mõnda aega jõudnud mängida, kustsus kasvataja lapsed kokku, et uue mängukaaslasega tuttavaks saada. Iga laps ütles oma nime ja siis Miku pidi ennast ise tutvustama. Kasvataja: ütle teistele lastele, mis su nimi on. Miku: Ma(r)kus (seni on ta ikka sellele küsimusele Miku vastanud).
- Kui lapsed võimlemistunnist tagasi rühma poole tulid, siis küsisin Mikult, et kuidas võimlemistunnis läks ja mida nad tegid, siis Markus Mihkel ütles mulle:Tahan sinna (rühma) minna. See kõlas umbes nii, et mul pole praegu aega.
- Kui lõunasöök oli söödud, hakksime kojuminekut sättima. Miku küsis, et miks ta siin ei või magada …

Kokkuvõttes oli kõik positiivne, eks näis kuidas edaspidi sujub.

Markus Mihkli kõnepruuki on viimastel päevadel lisandunud väljend “Mina arvan”. Ta kasutab seda näiteks nii: “Mina a(r)vvan, see auto on Volvo”. Sellistel puhkudel on ta mõttekäik alati korrektne, automarke tunneb ka siis kui tunnusmärk autol puudu (see on ilmselt miski poiste loogika, kuidas Opelit tagant ära tunda kui Opeli märk puudub).

Täna hommikul rääkisin Mikule, et sööme ära ja siis läheme poodi. Markus Mihkel ütles selle peale: “Ei lähegi poodi. Mina a(r)vvan lasteaeda lähme.” Põhjus siis selles, et käisime eile lasteaiaga tutvumas ja Mikule väga meeldis. Saime teada, et kasvataja nimi on Kai ja et rühmas on kokku kolm Miku vanust poissi (tegu on liitrühmaga). Ja siis saime päris pikalt hoovi peal teiste lasega tutvuda ja mängida. Täna me siiski lasteada ei läinud aga plaanime küll mõned korrad septembris seal tutvumas käia.