Markus Mihkel

Kuna ilm oli ilus ja nurmenukud õitsevad, otsustasime seekord emadepäeva tähistada pikniku ja nurmenukkude noppimisega. Miku vanaema valis kohaks Keila-Joa, see mõte meeldis mullegi, sest ka minu lapsepõlves käisime sageli kevadeti seal. Kosk oli väga uhke ja Mihklil Danieliga jätkus tegevust nii joa juures kui metsa all.

Pärast pikniku Keila-Joa pargis läksime nurmenukke korjama. Neid oli tõsti palju ja vanaema leidis isegi kannikesi. Poisid leidsid oja äärest varsakapju ja nemad tahtsid oma emadele korjata just neid.

Neljapäeval oli emadepäevapidu lasteaias. Mihklile anti nädal enne pidu luuletus selgeks õppida. Seda oli tore vaadata, kuidas ta ise vastutuse võttis ja õhtuti ja ka hommikuti luuletust kodus kordas. Pidu oli väga südamlik ja pärast kontserti kutsuti emad rühmatuppa küpsistest tehtud kooki maitsma, mille lapsed olid ise valmistanud – emad istusid, lapsed tõid kooki ja morssi.

Kevadpühade ajal meeldis Markus Mihklile kõige rohkem rattaga sõitmine. Käisime kolmekesi Pääsküla raba vahel sõitmas, eile tegime seitsme- ja täna kümnekilomeetrise ringi. Ilm oli mõnusalt päikseline. Eelmise aastaga võrreldes sõidab Miku kiiremini ja on hästi tahtmist täis kogu aeg ees sõita.

Pikniku peatuse ajal rääkis Mihkel meile sellest kuidas lasteaias käis Prügihunt ja mida ta neile õpetas. Näiteks prügi tuleb kindlasti sorteerida, et muidu viiakse prügimäele ja seal ei ole äkki kellegi aega sorteerida … Ja et pappi, paberit ja klaasi saab taaskasutada. Näiteks võib ühe piimapudeli üles sulatada ja siis sellest uue piimapudeli teha … Eks me rääkisime need teemad üle, aga tore oli see, et ta tahtis meile mujalt saadud tarkust õpetada

Nädal tagasi käisime Teletornis, siis oli ilm ikka hulga jahedam kui praegu. Kes pole käinud veel, tasub minna. Väga vahvaid vaatamisi ekraanidelt ja ka 12-minutiline Eesti 3D film oli omaette huvitav. Aga kohviku peale väga ei tasu loota, või vähemalt meile seal nii ei meeldinud, et sööma jääda.

Ja siis nädala sees käisime Piip ja Tuut mängumajas Lapsepõlvelaulude sarja kontserdil Seppo ja Sass Seemanni kuulamas. Ma ei jõua seda kohta piisavalt kiita – jällegi väga armas ja mõnusa auraga üritus.

Ilmad olid märtsi lõpus juba täitsa kevadised, nii et eelmisel nädalavahetusel alustasime hoovi riisumisega. Mihkel tõi rattagi välja ja rõõmustas sellega sõitmise üle. Aga nüüd kui on mõnus pikk nädalavahetus, on jälle lumine ja mitte vähe. Nii et seekord sai lihavõtte ajal nii mune värvida kui lumememme teha.

Talv oli pikk, aga seda magusam on saabunud soe ilm. Seekordsed kevadpühad olid tõeliselt kevadised. Ilm läks soojaks just vabadeks päevadeks, nii sulas viimane lumekribal meie hoovist neljapäeval. Markus Mihkel ootas juba munadevärvimise aega. Reedel oli lõpuks see rõõmus päev käes.

Laupäeval käisime Linnamäe hüdroelektrijaama juures suurvett vaatamas ja siis Kaberneemes mere ääres. Merel oli veel ohtralt jäätükke, vaatamata suisa suvisele soojusele. Kaberneeme sadamarestoran oli talvel uueks saanud ja nüüd on seal OKO Restoran. Toidud olid imemaitsvad. Aga toitudest suurema elamuse saime sealsest lõunapoolsest terrassist, kus suisa suvine päike soojendas. Markus Mihklile pakkus suurt rõõmu see, et sai jope ära võtta ja käised üles käärida.

Käisime ka sinililli korjamas, Miku korjas nii suure õhinaga. Ja soe ilm jätkus ka pühapäeval. Nii saimegi teki murule tuua ja lühikeste varrukatega maja nurga taga suve mängida.

Nüüd juba mitmes öö on soe,
tuul kõnnib kikivarvul,
võilille rõõmsaid nutte poeb
maast lugematul arvul.
/H.Mänd/

Täna õues kummitas see lasteluuletus pidevalt. On tõesti raske uskuda, et on alles 15. mai ja alles nädal tagasi tuli lasteaeda ikka kinnastega minna. Õues oli täiesti südasuvine õhk. Täna näitas kraadiklaas juba kolmandat päeva maksimumiks 27 kraadi. Ja nii jõudis Markus Mihkli jaoks kätte ka kauaoodatud jäätisesöömise aeg. Ehk jääbki nii?

Koduse kroonika jaoks: selle aasta esimene muruniitmine – tehtud.

Markus Mihklile meeldib viimasel ajal väga joonistada ja värvida. Kui lasteaeda järgi läheme, siis ta tegeleb tavaliselt piltide värvimisega ja pärast värvib veel koduski. Seega oli täna väga tore päev – sai mune värvida. Tegime seda nii, et panime keedetud munad erinevate munavärvide sisse ja pärast sai veel vildikatega peale joonistada.

Ja õues on lõpuks tunda kauaoodatud kevade hõngu. Mikule tegid täna head meelt lume alt välja sulanud liivakast (ei kasutanud veel), rohkesti oksi ja kiik. Kaevasime mõned lumekuhjad pealt ära nendes kohtades, kuhu sügisel tulbi ja krookuse sibulaid sai pandud. Üllatuseks olid lillede otsad kohati lume sees ligi 15 cm pikaks kasvanud.

PS Markus Mihkli lemmikpildid värvimiseks: Disney coloring book

Kui sel talvel lumi maha tuli, oli Markus Mihklil parasjagu haiguste või haigustest hoidumise periood. Ja natuke kurb oli, et äkki nüüd ei saagi sel talvel kelgutada, kuna kes teab kui kauaks lund jätkub. Viimastel nädalatel oleme selle aga kuhjaga tasa saanud teha. Meie Pääsküla metsas on veel mõnusalt lund.

See nädalavahetus oli kevadiselt päikeseline, nii et kelgutamine oli mõlemal päeval lausa lust. Markus Mihklile meeldib kõige rohkem “lennukistiilis” mäest alla tuhiseda, st nii et käed sirgelt kõrval.

Kuna ilmad olid ilusad, siis kasutasime juhust ja pildistasime ka Miku lasteaia hoovi ja meie metsa-alust mänguväljakut. Lasteaias on Markus Mihkel juba mitmel päeval käinud ja tundub, et “uus harjumine” sujub hästi. Eks teised on omavahel vahepeal palju mänginud, aga kuna rühmas on õhkkond väga hea, siis läheb Markus Mihkel hommikul igati heatujuliselt rühma. Muutus võrreldes sügisega on see, et Miku ärkab varem. Viimasel ajal hüüab lausa kell 7:30: “Ma tahan üles ärgata!”

Ilm oli täna suviselt soe – temperatuur oli 25 kraadi lähedal. Markus Mihkel veel päikese käes mängimist ei naudi, ilmselt liiga palav ja ka ere valgus teeb vaatamise raskeks. Õues sai täna palju oldud ja lisaks maja varjus autodega mängimisele palju muudki toredat tehtud.

Hommikupoole käisime isa vanaema talus. Korjasime nurmenukke ja nautisime kaunist ilma. Maal leidsime mängimiseks toredaid vanu asju. Näiteks on pildil olev kaelkirjak Miku issi kaisuloom lapsepõlvest ja seega ilmselt 40 aastat vana. Mikule hakkas see pehme mänguasi esimesest hetkest meeldima. Tagasiteel koju hoidis Markus Mihkel kaelkirjakult kõrgemal, et ta ikka aknast välja näeks ja muudkui rääkis: “Vaata, auto. Vaata, pood. Vaata, takte (traktor). Vaata, puu.”

Pärastlõunal käis Markus Mihkel Danieli sünnipäeval. Daniel sai juba nelja aastaseks. Tore sünnipäev oli, poisid said koos joosta ja mängida. Eks selliste toredate tähtpäevade võlu on seegi, et võetakse aeg maha ning vanemad ja vanavanemad saavad laste mängudest osa.

Markus Mihkel on kaks ja pool aastat vana. See on päris vahva iga. Lõpuks ometi Miku jutustab meiega. Kuigi suurelt osalt on jutt veel tema omas keeles, on selline suhtlemine väga armas. Näiteks arutasime ennelõunal Markus Mihkliga, et kuidas ta õhtul vanni läheb. Miku ütles, et teda vannitab emme. Ma vastu, et ikka issi, et vannilõbud on koos issiga. Miku selle peale ” issi tööl”. No muidugi, sel ajal kui juttu rääkisime, siis oli issi ju tööl. Kui joonistame, siis ta ütleb, mida peab joonistama ja kes veel pildil olema peab. Viimasel ajal on talle meeldima hakanud lisaks autodele ka inimeste joonistamine. Ja ikka on igal näol nimi ka – emme, issi, Kati, Iku (nii ütleb ta enda kohta) ja Enni (Henri). Joonistamine käib nii, et joonistan näo ja siis Markus Mihkel teeb silmad, nina ja suu. Pooltel kordadel värvib lõpuks kogu näo ära ka (selleks sobivad tema arvates kõik värvid)

Mängudest meeldib Markus Mihklile kõige rohkem autodega mängida. Aga ka klotsid ja pusled on Miku suured sõbrad. Päris üksinda Markus Mihkel pikalt ei mängi, tavaliselt 10-15 minutit on piir, talle meeldib kui keegi temaga vähemalt ühes ruumis on, veel parem kui ka mängu kaasatud. Omaealised mängukaaslased meeldivad talle eriti. Need 2-3 päeva nädalas, kui Miku Midrimaailma mudilasklubis käib on tema jaoks ühed toredamad. Samuti on vahva, et Markus Mihklil on võimalik suhelda vanemate põlvkondadega (vanavanematega ja isegi vana-vanaemaga, kellelt kindlasti teistsuguseid tarkusi õppida saab).

Füüsiline areng – jookseb palju, eriti õues ei ole aega kõndides liikuda, hüppab kahe jalaga korraga, meeldib ronida. Jalgrattasõit veel selge ei ole.

Mõõtudest – perearst mõõtis hiljuti pikkuseks ühe meetri, kaalu on 16 kilo ja peaümbermõõt on 53.

Muud märgid – Tähed on Markus Mihklil selged, värvid ka. Numbrid ühest kuni üheksani enamjaolt ka. Kui Mikult küsida, et kui vana ta on, siis vastab ta vabal valikul “(k)aks”, “ko(l)m” või “kuus”. Potilkäimisega on mõni päev päris hästi, kuigi ise ta ei küsi. Ehk saab selle osa ka varsti selgeks.

Pildil on kirsiõied meie aiast. Loodusvaatlejate kalendri kohaselt – eelmisel ja üle-eelmisel aastal tegime kirsiõitega pilti 16. mail, sel aastal hakkasid kirsid juba 4.mail õitsema. Müts on kõikidel piltidel sama.

Nädalavahetusel oli ilm väga kaunis – Markus Mihkel oli päeval rohkem õues kui toas, pühapäeval oli temperatuur lausa üle 15 kraadi. Alustasime ka grillihooajaga, sel aastal küll kaks nädalat hiljem kui eelmisel aastal.

Koduhoovis oli tegemist palju, aga vahelduseks käis Markus Mihkel ka Snelli tiigi ääres parte toitmas. Partidel olid kõhud päris täis, ju neid toitjaid oli seal päeva jooksul palju käinud. Rõõmu jätkus ka Mikule, alati kui tema visatud saia mõni lind napsas, oli rõõmu laialt.

Reede õhtul oli Markus Mihkel õega kahekesi kodus, ema ja isa käisid Estonias “Minu veetlevat leedit” vaatamas ja said väga suurepärase elamuse. Miku on Katiga heameelega kodus, eks ikka on tore kui õde sinu jaoks aega võtab. Kui kuhugi minek, siis Markus Mihkel küsib alati üle emme (k)a?, issi (k)a?, (K)ati (k)a?

Viimasel ajal on Markus Mihklil arenenud teadmised peremudelist. Kui pildil on lapsed, siis Miku otsib sealt ka ema ja isa. Viimases Pere ja Kodus oli pilt, kus täiskasvanud olid kõik naised (lapsi oli ka mitu), see pani Markus Mihkli natuke mõtlema, viimaks näitas kõige lühemate juustega naise peale ja ütles “issi” ja ühe naise peale “emme”. Miku teab, kuidas peab olema.