Markus Mihkel

Vana-aasta õhtul sadas maha ilus paks lumi. Uusaastaööl tegime koos naabritega ilutulestikku, mis lumiste okste kohal särades lõi erilise tunde. Ja Markus Mihkel oli seekord üleval kauem kui kunagi varem, lausa kella üheni. Alanud aastal on lumi kenasti maas püsinud.

Jõuluvana tõi Mihklile suusad ja nüüd oleme ka neid saanud proovida. Sõitsime oma hoovis klassikajälje sisse ja alustasime siin. Ei saa öelda, et Markus Mihklil suusatamine nüüd juba selge oleks, aga tore on värskes õhus möllata ikka. Emme muidugi juba ootab, et Miku kiiresti suusatamise selgeks saaks, siis saaksime koos suusatama minna. Sel nädalavahetusel käisime metsavahel koos lasteaiakaaslastega harjutamas, ka nemad olid esimesi kordi suuskadel ja koos on ju ikka lõbusam. Lisaks leidsid lapsed ühe vahva männi, kuhu sai otsa ronida. Miku on juba mõnda aega rääkinud, kuidas ta ootab suve, et siis saaks puu otsa ronida.

Ja väike nõuanne ka. Kui kellelgi on veel muret püksipõlve purunemistega, siis abi saab Kangast ja Nööbist. Nimelt kuluvad Mihklil lasteaias teksadel vasakud põlved läbi. Kangas ja Nööbis müüakse kleebitavat teksapüksilappi, mille saab panna augu alla ja siis jääb veel ainult õmblusmasinaga läbi teppida. Võib-olla muidugi kõik teised peale minu juba teavad selliseid asju.

Viimase nädala hommikud on olnud sarnased – aknast välja vaadates sajab lund ja on 10 kraadi külma. Õues on tõeline talvevõlumaa. Markus Mihkel naudib seda väga. Videos meie tänased hommikupoolsed lumised tegemised.

Kui sel talvel lumi maha tuli, oli Markus Mihklil parasjagu haiguste või haigustest hoidumise periood. Ja natuke kurb oli, et äkki nüüd ei saagi sel talvel kelgutada, kuna kes teab kui kauaks lund jätkub. Viimastel nädalatel oleme selle aga kuhjaga tasa saanud teha. Meie Pääsküla metsas on veel mõnusalt lund.

See nädalavahetus oli kevadiselt päikeseline, nii et kelgutamine oli mõlemal päeval lausa lust. Markus Mihklile meeldib kõige rohkem “lennukistiilis” mäest alla tuhiseda, st nii et käed sirgelt kõrval.

Kuna ilmad olid ilusad, siis kasutasime juhust ja pildistasime ka Miku lasteaia hoovi ja meie metsa-alust mänguväljakut. Lasteaias on Markus Mihkel juba mitmel päeval käinud ja tundub, et “uus harjumine” sujub hästi. Eks teised on omavahel vahepeal palju mänginud, aga kuna rühmas on õhkkond väga hea, siis läheb Markus Mihkel hommikul igati heatujuliselt rühma. Muutus võrreldes sügisega on see, et Miku ärkab varem. Viimasel ajal hüüab lausa kell 7:30: “Ma tahan üles ärgata!”

Kui kaheaastasega reisile minna, siis tekivad ikka kahtlused, et ei tea kuidas ta selle kliimamuutuse vastu peab ja kuidas ajavahe mõjub ja kuidas ta lennukis hakkama saab jne, küsimusi on palju. Markus Mihkel pidas kõik selle (ja veel natuke rohkemgi kui arvestada “vahepeatust Abu Dhabis“) väga kenasti vastu.

Lennukis istus Miku enamasti oma koha peal ja mängis eesistme küljes oleva lauakese peal. Alguses autodega, siis legodega, siis joonistas natuke ja siis toodi veel lennufirma poolt kleepimisraamat, kus sai erinevaid inimesi ja asju ümber paigutada. See kõik pani mõtlema, et kodus on ilmselt liiga palju asju korraga saadaval, lennukis oli Markus Mihkli püsivus palju suurem.

Ajavahest (+5 tundi) sai Markus Mihkel Tais kiiresti üle. Seda mõju justkui ei märganudki. Tagasi koju jõudes olid mõjud olemas – õhtul tuleb uni kiiremini, enamasti Miku magab juba üheksa poole kümne ajal. Ehk jääbki nüüd nii?

Ilm üllatas meid tagasitulles küll. Vaatamata sellele, et olime reisil vaid nädala, tundus seal olles 30-kraadine soojus täiesti loomulikuna. Nii loomulikuna, et tagasiteel unustasime Helsingis soojade riiete koti lahti pakkida ja andsime selle uuesti Check-in’is ära. Nii pidime suht väheste riietega 0-kraadisest õuest läbi lippama.

Täna öösel tuli lausa lumi maha, nii et saime kelgutada ja õues lume sees möllata. See tundus pehme talveilmaga päris mõnus tegevus. Seega, ilmselt oleme nüüd jälle kenasti aklimatiseerunud.

Mune värvisime ka – Markus Mihkel tegi seda ise esimest korda. Ilusaid pühi!