Markus Mihkel

Unejuturaamatuks on Markus Mihklil praegu Leiutajateküla Lotte. Loeme seda raamatut juba kolmandat korda ja tundub, et just praegune vanus on selle raamatu jaoks parim – Miku kuulab suure hoolega ja elab kaasa. No ja Kivirähk on muidugi tõeliselt hea ka.

Eile lugesime sellist kohta raamatus, kus Lotte arutleb, et magamine on üks mõttetu tegevus, et kui ei peaks magama, siis jõuaks nii palju rohkem asju tehtud ja siis kurdab nii: “Ema arvab, et hammastepesu ja magamaminek oleks justkui maailmas kõige tähtsamad.”

Selle peale Mihkel tõusis voodis istukile ja ütles: Ei ole ju nii, eks emme. Maailma kõige tähtsamad on Dalai Lama ja Toomas Hendrik Ilves. On ju nii?”

Markus Mihkli lasteaia sõber sai hiljuti vanemaks vennaks ja nüüd tal kodus väikevend nimega Rando. See tingis meil kodus järgmise jutuajamise:

Miku: Emme, kas sa sünnitaksid mulle venna. Ja siis ma tahaks talle nimeks panna Lohesõdalane.
Ema: ???? (suured silmad) Me ei ole küll nii plaaninud. Aga kui sa suureks saad ja naise võtad siis kindlasti saate oma lastele toredad nimed panna.
Miku: Jaa. Ja siis tütrele paneme nimeks Humanita. Ja siis kolime Lõuna-Ameerikasse elama.

No loodame, et päris nii ei lähe, aga oli vaja üles tähendada, et hiljem Mihkli jaoks tulevikus meeles pidada.

Käisime Pärnus. Selleks, et pikal tagasiteel janu kustutada, läksime poodi joogivett ostma.:

Markus Mihkel: “Ega see ei ole kaanega vesi?”
Ema: “Mis mõttes?”
Markus Mihkel: “Mulle ei meeldi kui mullid tulevad.”

No selge, kuidas peakski laps teadma: gaas – gaasi, kaas – kaane.

Pilt on tehtud meie pühademunadest.

Markus Mihkel on kolmeaastaselt 101 cm pikk ja kaalub 17 kilo.

Kolmeselt on Mikul jutustamine selge – räägib kõigest ja mõnusalt palju. Kui vahel mõnda sõna ei mäleta või ei julge miskipärast öelda, siis ütleb: “Ükle sina!” Näiteks on päkapikk selline aukartust äratav sõna, vahel tuleb “pikapäkk”.

Kuigi osade tähtede ütlemine sõna alguses ei tule veel hästi välja, siis sel nädalal on Markus Mihkel alustanud usinasti “R” tähe harjutamist. R tuleb hästi välja sellistes sönades: “ära”, “kõrge”, “kõrvale” ja enamasti ka “hummer”.

Kangust ja oma tahtmisi on ka Mikul juurde tulnud, aga sellest saab lihtsalt kannatliku ja korduva rääkimisega kenasti üle. Proovisin Pere ja Kodu ajakirjas soovitatud võtet, et ütled kolm korda rahuliku häälega, enne viimast korda lisad juurde “Ma ütlen viimast korda” ja see töötab praktiliselt alati.

Kokkuvõttes on Markus Mihkel üks vahva kolmeaastane poiss, kellega on väga mõnus koos olla.

Markus Mihklile meeldib lasteaias, see on selge. Tal on väga põnev vaadata, kuidas teised mängivad ja tundub, et ka omad lemmikud on tekkinud, kellega ta mängib. Kodus ta ikka räägib Hugost ja Rainist ja Cristopher Robinist. Neil ongi rühmas hästi sõbralik õhkkond, suuremad aitavad väiksemaid ning kutsuvad ka oma mängudesse kaasa. Kasvatajad räägivad ka, et Miku teeb tundides (nimetatakse tegelusteks) kaasa ja on rõõmsameelne. Ainuke mure, et Markus Mihkel ei oska veel ise riidesse panna, aga olen näinud kuidas kasvataja juhendmisel saab peaaegu ise hakkama (teate ju küll, kõige väiksema eest kipume ikka kodus asju ära tegema).

Lasteaia riietusruumis ma lasen tal enamasti ise pusida. Markus Mihkel saabki peaaegu hakkama, aga siis jääb unistama. Kui ütlesin, et pane ikka kumbki jalg ise säärde, ütles Miku: ” Õpetaja ütles, ei tohi teisi lapsi vaadata. Vaata oma pükste peale.” Teoorias asi selge.

Markus Mihkel mängis Kati toas. Kati ütles: “Ma hakkan nüüd teatrisse minema. Kas sa jääd siia mängima?”
Miku: “Teatris tuleb tsuhh-tsuhh ja part. Ära karda, ta kauaks ei jää”.

Nimelt oli Markus Mihkli esimene teatrielamus umbes aasta tagasi, kui ta käis nukuteatris etendust “Tsuhh-tsuhh” vaatamas. Ja see jättis talle ilmselt väga sügava mulje. Nüüd nii kui teatrist räägime, seostab ta seda just selle etendusega. Eks Miku vist kartis seda suurt parti, kes esimesena etenduses lavale tuli.

Hakkasime täna lauluringi minema ja kuna jalga said pruunid püksid, siis pakkusin, et võiks ka pruunikad poolsaapad panna. Markus Mihkel vaatas mulle väga küsivalt otsa ja küsis: “Kas lumi tuli maha?”

Käisime täna Markus Mihkliga Selveris. Miku sai esimest korda ise väikest poekäru lükata (see aitas väga hästi teda jälgida ja erinevalt tavalisest ega ta kuskile sellega jooksma kippunudki). Alguses ta pani kärusse oma käpik-koera, kes ka tahtis väga poodi tulla, kuna vihmaga läheb kodus ju igavaks. Muude asjade kärusse panemisse suhtus Markus Mihkel väga skeptiliselt.

Olukord muutus piimatoodete leti juures – Miku nägi kohukesi. Ta ronis leti alumise serva peale ja võttis ühe kohukese. Siis mõtles natuke ja ütles: Võtan üks, kaks kolm, neli.” Ja ta tõi riiulist kolm kohukest veel alla. Markus Mihkel pani kohukesed oma kärusse ja teatas: “mina maksan.”

Käisime maal, Taadikveres. Markus Mihklile väga meeldis, sai Trevoriga mängida ja õues joosta. Kõige paremad mängukohad olid kändude otsas ja killustiku hunnikus. Nad oleks Trevoriga vist kogu ärkveloleku aja hea meelega seal veetnud, nii väga meeldis seal turnida ja ronida.

Trevoriga kohtus Miku eelmine kord kolm kuud tagasi. Nüüd oli mõlemal poisil juttu juba oluliselt rohkem ja sellest tulenevalt ka uut moodi suhtlemine. Vähemalt kaks korda nad vaidlesid omavahel. Vaidlusteemad olid sellised: kas pliiats on roosa või lilla ja kas korvpall on tädi Sandra või Taavi oma. Seda kuulates oli keeruline mitte naerda. No kujutage ette, kuidas, kahe ja pooleaastased umbes kümme korda oma väidet kordavad üksteisele tõsiselt silma vaadates. Vaatamata oma arvamuse selgele väljaütlemisele tundus, et neile meeldis koos olla ja mängida. Kahjuks ei saanud neid seekord koos pildile, kuna “õigel ajal” hakkas just vihma sadama.

Ma vist kordan ennast kui ütlen, et praegune aeg Markus Mihkliga on kohe hästi mõnus, nalja saab iga päev ning uusi sõnu ja lauseid kuuleme ka jätkuvalt. Täna näiteks ütles Miku äkki: “Emme, kuule, taha(n) selle o(k)ssa tuppa (v)iia.” See oli ootamatult pikk lause. Markus Mihklile endalegi oli see üllatuseks ja nii proovis ta veel igasugu kombinatsioone. Ja “suurte-poiste-kiigega” kiikumine tuli ka täna välja. See oli Miku jaoks suur avastus, tuppaminek hilines kõvasti. Kuidas sa ikka sellist rõõmu rikud, kui laps õndsa näo ja õhinaga kiikumist harjutab.

Vahel on küsitud, et kas Markus Mihkel pahandusi ka teeb, et sellest pole üldse kirjutatud. Enamasti ei olegi pahandusi, Miku kuulab, mis öeldakse ja teab piire. Aga eks pisikesi pahandusi on meilgi vahel ette tulnud: ükskord tegi ta pastakaga triibu seinale, korra on ta tapeedi bordüüri rebinud ja ehk ühtteist veel. Oleme isekeskis arutanud, et miks sellised asjad on juhtunud. Tegelikult on vastus üsna lihtne: laps vajab tähelepanu ja rutiini (mis pakub turvatunnet). Kui seda ei ole, kasvõi hetkeks, siis tulebki pahandus majja. Pastakaga tegi ta triibu siis kui olin talle kaks korda öelnud, et kohe hakkame puzzlet kokku panema, aga tegelikult tahtsin artikli ajakirjas lõpuni lugeda. Ja tapeeti rebis ta siis kui olime esimese magamajäämise luti talt ära võtnud (Miku kasutas tükk aega uinumiseks kahte lutti – üks suus ja teine käes). Meie kogemus Markus Mihkliga näitab küll selgelt, et kui lapse jaoks aega võtta ja olla temaga koos, siis pahandusi ei juhtu ja laps on rahulik, nii nagu meil enamasti on.

Pilt on tehtud pühapäeval loomaaias. Veetsime seal kaks toredat tundi. Palju piirkondi on loomaaias kenasti korda tehtud, kuigi eks tegemata asju hakkab ka silma. Ja see käru (laenutatud) oli suurepärane pikkade vahemaade läbimiseks.