Markus Mihkel

Jõulupeod selleks aastaks läbi. Esimene pidu oli emme töökoha pidu “Piip ja Tuut Piparköögis”. Jah, jälle külastasime seda imevahvat mängumaja. Etendus oli vahva ja pärast tuli päkapikk ja jagas väikseid kinke. Järgmisena oli pidu lasteaias. Siin tuli juba tuttav jõuluvana, kellega koos sai tantsida ja laulda. Peoks oli hoolega harjutatud ja valmistatud – lapsed (3-7 aastased) esitasid ca 40 minutilise kava. Armas oli vaadata, et Markus Mihkel oli seekord arvatud suurte laste hulka. Ja oli näha, et ta ka ise võttis oma ülesannet täie tõsidusega, näiteks jälgis hoolega, et väiksemad sirges rivis seisaksid.

Jõululaupäeva veetsime oma perega kodus, jõuluvana oli traditsiooniliselt kingikoti sauna eesruumi poetanud (ilmselt kamina kaudu?). Mihklil oli see eelmisest aastast hästi meeles, igatahes oli emal-isal pisut sebimist kui Miku peale lõunauinakut kohe tahtis alla vaatama minna, et ega juba jõuluvana kotti pole poetanud. Jõulu teisel pühal käisime Mustamäe vanaemal-vanaisal külas. Ja kuna siin rahvast rohkem koos, siis tuli ka päris jõuluvana.

Jõulupühade ajal oli ilm väga soe – näiteks 26.12 lausa +9 kraadi. Nii käisime vabadel päevadel tõukerattaga Mihkli terminoloogia kohaselt “asfaldi pargis” (Ilmarise rulapark) sõitmas. Veel sai näiteks lehti riisuda ja naabrid istutasid aeda ühe kadaka – huvitav ilm.

Sel nädalavahetusel proovisime Europagari ja Saare Leiva pipargoogitaigent. Ja kel veel plaanis piparkooke küpsetada, soovitan otsida just Europagari oma, seda oli hea rullida ja ka piparkoogid tulid imemaitsvad (ilmselt sisaldas võid). Pildil on esiplaanil Miku iseseisvalt kaunistatud päkapikk.

Täna külastasime Hortese poodi, seal on nädalavahetuseti jõuluvana, kellega saab juttu puhuda (ta tõesti rääkis nii, et lastele meeldis ja igaühe jaoks oli paras aeg). Ja luuletust saab ka lugeda. Tänutäheks andis jõuluvana Mihklile kommi. Miku pärast rääkis, et süda hakkas kiiremini põksuma. Eks mäletame seda tunnet ju omastki lapsepõlvest.

Üks mõne kuu tagune lugu ka (ei puuduta küll jõule, aga tahtsin kirja panna, et ei ununeks). Me kirjutasime Markus Mihklile paberi peale emme ja issi telefoninumbrid ja vahel ka kordasime neid, et talle need meelde jääks. Vahel võib ju vaja minna. Ühel päeval sõidan ma töölt kodu poole ja telefon heliseb – tundmatu number. Ja siis hakkab lapsehääl rääkima: “Tere! Mul on kõik hästi. Kus sa oled?” Mina küsin vastu: “Mis su nimi on, kellega sa soovid rääkida?” Ise mõtlen, et nii tuttav lapsehääl. Ja siis ühel hetkel taipasin, et see on Miku, kes oligi kuidagi ootamatult mu telefoninumbri selgeks saanud ja siis ühe lasteaiakaaslase telefonilt seda proovis.

Väga lumised jõulud on selleks korraks läbi (lumi ei ole muidugi kuhugi kadunud). Markus Mihkli esimene jõuluüritus oli Muusikakooli Mudilaste Muusikastuudio kontsert Laululava Klaassaalis. Muusikastuudio on tore koht, kus Miku kaks korda nädalas sel sügisel on käinud: esmaspäeviti on teatri- ja rütmikatund, neljapäeviti laulmine ja loovus. Kontserdil esitaski nende vanuseaste kolm laulu.

Järgmiseks oli lasteaia jõulupidu, mis on alati väga vahva. Ka seekord oli muusikaõpetaja Sigrid lastele palju toredaid laule õpetanud ja vana hea tuttav jõuluvana tuli kohale. Tema suust kõlas väga usutavalt jutt, et “Oi, kui suureks te aastaga olete kasvanud”. Hästi vahva oli ka see, et jõuluvanal oli aega iga lapse jaoks, et enne kingituse saamist luuletus või laul ära kuulata. Kahjuks oli Markus Mihkel enne jõule kaks nädalat pisut haige, nii et viimastest harjutustundidest ei saanud seetõttu osa võtta. Miku läks otse peole ja ilmselt seetõttu läks jõuluvana juures just see oma salm meelest.

Kuuse plaanisime koju tuua 23. detsembril. Aga kell 12 olid meie kodu lähedalt juba kõik kuused otsa saanud. Issil õnnestus saada Järvelt viimane nulg. Selle ehtimine oli Markus Mihkli jaoks väga oluline – varem ei ole ta küll sellise usinuse ja agarusega ehteid valinud ja riputanud. Kindlasti oli oluline ka see, et seda sai koos pikka aega ära olnud suure õega teha.

Meile koju kahjuks jõuluvana ei jõudnud, aga ta oli kingikoti meile kamina juurde potsatanud. Markus Mihkel aitas isal kingituste pealt nimed kokku lugeda ja luuletuste-laulude saatel kõigile jagada. Väga mõnus oli kogu perega kuuse (nulu siis ikka) juures juttu rääkida ja kingipakke lahti krabistada.

Esimesel jõulupühal käisime vanaema juures ja ilmselt seetõttu, et seal oli väikseid lapsi poole rohkem, tuli sinna sobival hetkel ka jõuluvana. Nüüd olid Mikul kõik laulud meeles. Markus Mihkel ja Daniel laulsid kenasti koos ja onu Andres saatis kitarril. Oli meeleolukas jõuluõhtu koos vanade ja uute lauludega.

Vana-aasta õhtul oli meil Markus Mihkliga kokkulepe, et täna võib ta niikaua üleval olla kui tahab ja uue aasta ära oodata, aga et kui uni tuleb, siis võib magama ikka ka varem minna. Aga Miku tahtis uue aasta ära oodata ja ilutulestikku vaadata. Käisime ka ise rakette laskmas ja seegi oli Mihklile väga põnev.

Rõõmurohket uut aastat kõigile!

Tänaseks on jõuluvanade “ralli” läbi. Siin on kaks kildu erinevatelt pidudelt, esimene ema töö juures ja teine on esinemine Bel Canto jõulukontserdil.

Lisaks oli veel pidu ka lasteaias, kodune jõuluõhtu ja jõuluvana käis ka esimesel pühal vanaema-vanaisa pool. Salme ja laule jagus igale poole.

Eile õhtul rääkisme sellest, et kui ära magad, siis tuleb jõululaupäev. Ja isa ütles, et jõululaupäeval võib igasugu üllatusi ette tulla.
Markus Mihkel: Kas üllatusel on punased riided?
Isa: Ei pruugi nii olla
MM: Kas üllatus võib olla mänguasi?
Isa: Võib ikka olla.
Selle peale jooksis Markus Mihkel ema juurde: Mulle võib homme üllatuseks tulla riieteta mänguasi.

Ilus rahulik õhtu oli: kõik olid kodus, aega oli palju ja üllatusi oli ka.
Rahulikke jõule!

Pühapäeval oli esimene advent ja Bel Canto laulustuudio esines Kaja Kultuurikeskuses Mustamäe advendiküünla süütamisel. Jõululaule on õpitud vaid paar nädalat ja seetõttu ei ole veel sõnad päris selged. Kontsert oli tore ja südamlik.

Ilusat advendiaega ja palju lõbusaid päkapikke kõigile!

Neljapäeval oli Markus Mihklil lasteaias jõulupidu. Seda võiks ka kontserdiks kutsuda, sest muusikaõpetaja oli kokku pannud tunnipikkuse kava, kus kõik laulud olid omavahel loogiliselt järjekorda seatud. See oli imetore jõulupidu. Lapsed olid väga püüdlikud ja Miku püüdis ka kõiki laule kaasa laulda. Oli näha, et harjutatud oli kõvasti.

Ja jõuluvana oli väga südamlik ja vahva. Ta on vist selles lasteaias varemgi käinud – oskas laule ja tantse. Eriti meeldis see, et ta pööras igale lapsele tähelepanu ja rääkis igaühega eraldi. Videos on näha mõned laulud. Üks nendest, “Kop-kop-kop, keegi on ukse taga … ” on Markus Mihkli selge lemmik. Kõigepealt saime pisarateni naerda, kui ta kõva häälega laulmise kohapeal endast kõik püüdis anda. Täna oli BelCanto laulustuudios jõulukontsert, siingi oli sama laul. Kontserdilt tagasiteel esitas ta autos meile seda laulu veel korduvalt. Laste esituses jõululaulud on meile toonud jõulutunde.

Markus Mihkel oli täna piparkoogimeister. Sel aastal tuli tal piparkookide vormimine juba täitsa hästi välja. Ta proovis erinevaid koogivorme ja pannid täitusid. Mikule meeldis piparkoogitaignast pilti teha – kuu ja tähe võttis ülevalt, kuuse ja põrsa rullitud taignapoognast altpoolt. Hiljem kasutas Markus Mihkel taigent veel nagu plastiliini ja nii valmisid ka kringlid ja vorstid. Igatahes on meil nüüd kodu piparkoogilõhnane ja jõulutunne hakkab vaikselt tulema.

Täiendus järgmisest päevast: Omatehtud piparkoogid on ikka väga maitsvad. Järgmise päeva õhtuks on kauss peaaegu tühi. Tore on see, et järelikult saame varsti jälle piparkooke teha.

Kui verivorstid söödud hakkasime kuuse juures laulma ja piiluma ega kuskilt jõuluvana ei paista. Ja äkki koputaski jõulumees aknale ja vaatas sisse. Kutsusime ta siis tuppa ennast soojendama. Jõuluvanal oli punane kott kingitustega kaasas. Markus Mihkel on hea laps olnud ja seega oli jõuluvanal talle ka kingitus. Laulu aitas Markus Mihklil seekord veel ema esitada. Eks järgmisel aastal õpib Miku jõuluvanale juba oma salmi selgeks

Midrimaailma mudilasklubi lastel oli täna jõulupidu. Ega me täpselt ei teadnud, mida oodata, aga väga tore oli. Lapsed tantsisid ja mängisid pilli, kasvatajad tegid päkapiku näidendit ja lõpuks tuli jõuluvana ka. Enamus laule ja tantse tehti mitu korda läbi, sest lapsed tulid sageli alles teisel korral kaasa, esimene kord läks meeldetuletamiseks. Markus Mihkel alguses pisut pelgas jõuluvana, aga kui kingi-piparkoogi sai, siis oli asi selge, siin pole karta midagi. Kuna Miku oli esimene, kes kingi sai, siis läks esimese hooga tal meelest tänada. Kui meelde tuli, läks Markus Mihkel jõuluvana juurde tagasi, ütles “Aitäh” ja lõi patsi.

Õhtupoole oli veel üks jõulupidu. Isa töökoht oli lastele organiseerinud teatri ühiskülastuse Nukuteatrisse Bullerby Jõule vaatama. See oli ühtlasi ka Markus Mihkli esimene teatrikülastus, etendus kestis 50 minutit. Markus Mihkel vaatas etendust huviga, eriti meeldisid talle laulud. Miku seisis püsti ja tantsis kaasa. Pärast etendust tuli jõuluvana. Markus Mihkel läks üksi (me istusime päris kaugel jõuluvanast) esimesena jõuluvana juurde ja ütles kohe Aitäh ära. Jõuluvana andis sellepeale kinki ka.