Markus Mihkel

Selle aasta sügis on olnud teistmoodi. Alates sellest, et tõeliselt pikalt on jagunud sooje ja kuldseid sügisesi päevi. Seda, et oktoobri lõpus tuleks muru niita ei mäletagi. Aasta tagasi oli ju lumi juba maas. Eelmisel nädalavahetusel käisime oma rabametsas jalutamas ja korjasime erinevaid lehti, kuivatasime need ära ja täna tegime Markus Mihkliga neist raamatu.

Tore ja teistmoodi on Mihkli jaoks olnud ka selle sügisene lasteaias käimine. Nüüd on Miku oma rühmas juba vanemate laste hulgas ja tundub, et see talle meeldib. Ta tuleb õhtuti koju, on hästi rõõmsas tujus alati ja jutustab pikalt oma päevast. Üks sõber on talle ka teistest olulisemaks saanud ja nii vaatabki Mihkel hommikul lasteaeda jõudes esimese asjana üle, kas Ricco jalatsite sahtlis on õuejalanõud või toakingad.

Ja siis veel ujumine, kus Markus Mihkel teisipäeviti ja neljapäeviti käib. Ujulas on nii, et treener võtab lapsed vastu ja siis peab edasi ise hakkama saama. Esimesel korral rääkis treener täpselt ette, mis järjekorras midagi teha tuleb. Ja seda oli väga armas vaadata, kuidas viieaastased juntsud seda tähelepanelikult kuulavad. Kuna ma ikka pidin enda rahustuseks piiluma minema, et kas Mihkel saab kõigega hakkama, siis tabasin Miku ühele oma rühmakaaslasele seletamas: “Ujumisriideid ei tohtinud riietusruumis selga panna, treener ju ütles nii”. Mihkel oleks justkui sel hetkel suuremaks saanud.

Ja eile tuli Markus Mihklil ära neljas hammas, seekord aitas ta viimases lõpus ise protsessi kiirendada ka, et hambahaldja jaoks hammas ikka padja alla saaks.

Esimese loksuva hamba avastasime Markus Mihklil viiendal sünnipäeval. See loksub siiamaani tasakesi. Eelmise pühapäeva hommikul teatas Miku, et ta täna pannkooke süüa ei tohi. See jutt tundus kahtlane. Lähemal uurimisel selgus, et põhjuseks on esimene jäävhammas, mis oli piimahamba tagant välja pugenud ja viimase loksuma lükanud.

Esmaspäeva õhtuks tundus, et jäävhammas kasvab täiel kiirusel ja et ta viltu ei kasvaks, siis läksimegi esimesel võimalusel hambaarsti juurde. Doktor Karin Kuslapuu APAM Hambaravist oli koos õega täpselt sobiv Markus Mihklit aitama. Kogu protseduur oli äärmiselt meeldiv ja jutt sinna juurde lõbus. Ühel hetkel antigi Mihklile puhtaks pestud hammas kaasa, et ta saaks selle kodus padja alla panna, kust hambahaldjas selle siis ära pidi viima. Miku aga otsustas õhtul, et ta ei raatsi oma hambast loobuda ja ütles, et raha on igav (ju ta siis on lasteaias kuulnud, et hambahaldjas raha peaks tooma). Nii ongi meil hammas nüüd karbis ja uus sakiline jäävhammas kasvab mühinal.

Markus Mihklil on nüüd 18 hammast. Sõnu on ka peaaegu sama palju, täna kordas ta traktori kohta “tak-ka”, “tak-ka”. Aga põhiline jutt käib ikka veel “see” ja “seal” abil.

Sügis on ka kindlalt käes. Puudel hakkavad lehed värvi muutma ja eile saatsime suure venna Inglismaale kooli. Ja turbapeenar on meil nüüd ka – kevadel peaks siis rododendronid õitsema.

Markus Mihklile maitseb apelsin. Kohe niipalju, et kui ta seda sõna täna kuulis, hakkas seda järgi kordama: “apessi-apessi”. Muus osas on Miku sõnavara veel napp. Markus Mihklil on kindlalt kasutusel uudishimu rahuldavad sõnad “sseee” ja “sseal”. Neist esimest kordab ta päevas sadu kordi ja siis tuleb talle kõik asjad ära tutvustada.

17. hammas puges ka välja, nüüd on jäänud veel kolme piimahamba tulemine.

Seoses jaheda ja vihmase ilmaga kütsime täna ka sel hooajal esimest korda maja, kuigi veel on ju august …