Markus Mihkel

Nädalane puhkus Gran Canarial hakkab läbi saama. Olime päris palju basseinis ja basseini ääres, aga tegime ka muud. Teisipäeval osalesime ekskursioonil “Suuri Saarikierros”. Tegemist oli soomekeelse ekskursiooniga mööda Gran Canariat, kus siin 17 aastat elanud Maarit elu-olu tutvustas. Me ei osanud väga väärtustada hommikul kella kümnest rummitehase külastust ega shoppamist suveniiripoes, kus giid “õigeid” asju ostma juhatas. Küll aga olid toredad mäed, kus vaated pealpool pilvi olid müstilised, kirik, väike botaanikaaed, kus Mihkel nägi kuidas banaanid kasvavad ning väike kohalik turg, kus Miku eesli selga sai. Maarit rääkis huvitavalt fakte kohalikust elust. Üllatavad olid minu jaoks mägedes nähtud sügisvärvid – ka siin oli mets üsna kollane.

Neljapäeval läks lõunast ilm pilve ja nii otsustasime, et võtame midagi ette. Variandid olid – loomaaed Palmitos Park (lubati mitmeid loomashowsid) ja Sioux City – paari kilomeetri jalutuskäigu kaugusel olev metsiku lääne stiilis küla, kus ka erinevad showd toimuvad. Valisime viimase, lihtsalt sellepärast, et see oli lähemal ja loomaparkides on ju käidud ka. Tagantjärele oleme selle otsusega väga rahul – hispaanlased etendasid siin tuntud westerni muusikate saatel pangaröövi, lehmaajamist, kõrtsimelu. Lisaks demonstreeriti lassode kasutust ja no pauku tehti ka küll ja veel. Lühidalt, Mikule meeldis väga. Sealt kaasa antud padrunikest seisab laual aukohal.

Täna käisime katamaraaniga merel ilm oli imeline selle sõidu jaoks. Markus Mihkel käis koos isaga peatuse ajal ka ookeanis ujumas. Veel trepil oli Miku küsinud, et kas siin on haid ka, ookeanis ju on. Aga issi selgitas, et laeva juures neid ei ole ja nii saigi sellest üks tore ujumine, millele laevalaelt tädid kaasa elasid. Õhtul ütles Mihkel, et basseinis meeldib talle teglikult rohkem ujuda, sest siis saab silmad vee all lahti hoida (selguse mõttes olgu öeldud, et Miku ujub ikka käerõngastega).

Eelmisel reedel oli meie peres üks tore sündmus, aga sellest kirjutame siis kui pildid ka näidata. Laupäeval aga asusime teele Gran Canariale. Lend oli pikk – kuus ja pool tundi. Ema ja isa magasid vahepeal, Markus Mihkel aga asjatas terve sõidu aja oma mänguasjade ja vihikuga. Gran Canarial ootasid meid suvised temperatuurid ja bassein.

Eile õhtul oli meil selline jutuajamine:
Emme: Jää nüüd ilusti magama, siis saame homme jälle niipalju ujuda kui süda lustib.
Miku (õiglust nõudval toonil): Ei saa ju!
Emme: Kuidas ei saa?
Miku: Õhtul, kui pimedaks läheb, ei tohi ju basseini minna.

Oi kuidas Mihkel ootas oma sünnipäeva! Luges päevi ja arvutas, et mitu päeva on veel jäänud. Ja siis oli see hommik käes kui emme-issi üles laulsid. Sünnipäevahommikud on ju nii mõnusad ja uneliiv läheb palju kiiremini ära. Õhtul käisid veel vanaemad-vanaisad ja onu-tädi külas, Daniel ka.

Ja siis oli veel möllupidu Nipi mängutoas. Oleme igal Miku sünnipäeval mängutoas käinud. Nipi mängutuba oli senistest kõige vahvam. Õhtujuht Helis tegeles lastega, organiseeris mänge, aitas seinal ronida ja lõpuks oli disko. Täitsa nagu päris – diskokera, tossu ja laseritega. just nagu Nipi kodulehel oli kirjas, varem ei olnud mõtet küll lastele järgi tulla. Aitäh kõigile, kes meeles pidasid!