Markus Mihkel

Eile oli lasteaias matkapäev, nimelt toimus Mihklipäeva puhul Mihkli matk. Matk koos vanematega algas lasteaiast kell viis ja siis pidi kaardi järgi üles leidma kontrollpunktid. Igas kontrollpunktis oli ühe looma pilt ja lapsed pidid ema-isaga sobivat laulu laulma. Kõige viimases punktis oli Põdral maja metsa sees … Tegelikult päris maja ega põtra ei olnud, aga iga matka lõpetaja sai medali ja õuna ning präänikut. Ilm oli terve päev väga mõnus, aga matka ajaks hakkas uduvihm sadama. Ega see matka ei seganud, ainult kaardi tegi märjaks. Ristid kaardil on kõik need kontroll-punktid, mida pidi leidma.

Eelmisel pühapäeval käisime ka matkamas, siis Kõrvemaal Uuejärve loodusrajal. See on kuue kilomeetri pikkune matk. Koos piknikuga (ülemisel pildil) kulus selle läbimiseks ca kaks tundi. Markus Mihkel lippas suure osa rajast kõigist ees. Huvitav oli Vargamäe oosile ronimine ja siis oosi harjal kõndimine. Selle matkaraja miinuseks on aga pikk metsa all kõndimine. Pärast eelmise nädala vihmasid kohati ka üsna mudane. Ilmselt oleks sellise ilmaga olnud õigem valik rabamatk. Mihkli käest küsisin pärast, et mis sulle tänase matka puhul kõige rohkem meeldis. Arvasin, et tema jaoks oli muljekas suur kärbseseente hulk, mida nägime. Mihkel aga vastas, et kõik oli ühtemoodi tore.

Eelmisel nädalavahetusel käisime Markus Mihkliga Manchesteris õel Katil ja venna Henril külas. Katil aitasime sisse seada tema uut elamist järgmiseks õppeaastaks ja Henri uus kodu tuli ka üle vaadata. Pildil on Kati uus kodu.

Veel külastasime Manchesteri muuseumi, mis on selline tore üldarendav muuseum, kus tutvustatakse nii loomi, putukaid, muumiaid, dinosauruseid, aga ka planeete, maa sisemust. Mikule meeldis seekord kõige rohkem maatuum. Kuigi ka kõik muu oli väga põnev – Markus Mihkel lausa tuiskas ühe eksponaadi juurest teise juurde, et esimesena seda kõike näha ja meile tutvustada. Muusum asub Manchesteri ülikooli juures ja nagu ka muud harivad muuseumid Inglismaal, oli külastajatele tasuta. Laupäeval oli palju peresid lastega sinna tulnud.

Mihkel käis õe ja vennaga vaaterattal (ema kardab paraku kõrgust) ja ka see oli tore elamus. Kokkuvõttes oli tore nädalavahetus lastega ja emasüda oli lõpuks väga-väga rahul.

Markus Mihkli lasteaia sõber sai hiljuti vanemaks vennaks ja nüüd tal kodus väikevend nimega Rando. See tingis meil kodus järgmise jutuajamise:

Miku: Emme, kas sa sünnitaksid mulle venna. Ja siis ma tahaks talle nimeks panna Lohesõdalane.
Ema: ???? (suured silmad) Me ei ole küll nii plaaninud. Aga kui sa suureks saad ja naise võtad siis kindlasti saate oma lastele toredad nimed panna.
Miku: Jaa. Ja siis tütrele paneme nimeks Humanita. Ja siis kolime Lõuna-Ameerikasse elama.

No loodame, et päris nii ei lähe, aga oli vaja üles tähendada, et hiljem Mihkli jaoks tulevikus meeles pidada.

Kahel korral oleme käinud sel sügisel metsas kuuseriisikaid korjamas. Hästi toredad käigud mõlemad. Miku on mõlemal korral ka ise seeni leidnud ja korvi lõiganud. Kuigi peab mainima, et muud tegevused on teda ehk rohkemgi huvitanud. Täna näiteks pidas Miku plaani, kuidas põdrakärbes koju tuua ja meile koduloomaks võtta. Ja eelmine kord proovis Markus Mihkel, kuidas kuivanud puult noaga koort kätte saada. Täna uurisime ka loomapabulaid ja Kati arvas, et need võiks kuuluda jänesele. Natukese aja pärast nägime ka jänest üsna lähedalt. Seenesaak on olnud kehvapoolne, kastet, suppi ja pirukat ikka saime teha, aga hästi palju oli ussitanud seeni.

Sellest nädalast hakkas Markus Mihkel käima Nõmme ujulas ujumistrennis. Oi, kuidas Miku ootas nende trennide algamist. Loodame, et seda indu jätkub pikemaks. Miku lasteaia rühmast käib selles trennis lausa kolm last nii et saame varajaseks algusajaks (16:30) kordamööda lapsi lasteaiast viia. Ja see täiega meeldib lastele.