Markus Mihkel

Nüüd juba mitmes öö on soe,
tuul kõnnib kikivarvul,
võilille rõõmsaid nutte poeb
maast lugematul arvul.
/H.Mänd/

Täna õues kummitas see lasteluuletus pidevalt. On tõesti raske uskuda, et on alles 15. mai ja alles nädal tagasi tuli lasteaeda ikka kinnastega minna. Õues oli täiesti südasuvine õhk. Täna näitas kraadiklaas juba kolmandat päeva maksimumiks 27 kraadi. Ja nii jõudis Markus Mihkli jaoks kätte ka kauaoodatud jäätisesöömise aeg. Ehk jääbki nii?

Koduse kroonika jaoks: selle aasta esimene muruniitmine – tehtud.

Markus Mihkel käis täna uhkelt ringi ja rääkis, et ta on nüüd pool ja neli ja see tähendab, et ta on täitsa vana. Millegipärast on talle suupärasem öelda pool enne nelja. Mõõtsime ära ka – 111 cm ja 19 kilo. Ülemine pilt on tehtud mõni nädal tagasi Jägala Joal, kus käisime suurvett vaatamas.

Rännanud oleme ka kodu lähedal Pääsküla raba loodusõppe rajal. Eelmisel nädalal pikendasime tuttavat rada parditiigi juurde. Partide toitmise rituaal käis matka juurde. Matk oli 4,5 km pikk, Markus Mihkel rattal, ema-isa jala, vahepeal pidasime piknikku ka.

Täna sai Markus Mihkel suurema ratta ja nii saime meiegi oma rattad välja ajada, et koos pikem sõit teha. Matk kokku oli 10,6 kilomeetrit ja pea kaks tundi mööda metsateid (vahepeal ka täpsussõit laudteel). Piknikku seekord ei pidanud ja seepärast olime koju jõudes üsna tühjade kõhtudega. Õnneks ootasid meid kodus Kati valmistatud vahtrasiirupis röstitud kanakoivad, mis maitsesid imehästi.