Markus Mihkel

Markus Mihkel käis laupäeval laulupeo rongkäiku vaatamas. See oli esimene kogemus ja ta oli väga õhinas. Kuigi, ega ei osanud enne talle sõnadega päris täpselt selgitada, mis seal linnas siis näha saab. Kui olime jõudnud Narva maanteele, oli asi selge. Miku jälgis toimuvat suure huviga. Kui olime umbes pool tundi seda vägevat rongkäiku jälginud, lehvitanud ja kaasa hüüdnud, küsis Markus Mihkel: “Kuhu nad kõik lähevad?”

Pakkusin välja, et läheme puhkame vahepeal jalga, et Tallinna laulupiduliste tulemiseni (kus õde ja vanaisa marssisid) veel hulk aega. Ütles Miku, et ei taha, sealt kaugemalt ju ei näe.

Ja siis lõpuks tuli Tallinn. Ja vanaisa koor oli eesotsas. Markus Mihkel jooksis vanaisale sülle ja nii sai temagi rongkäigus natuke kaasa teha, alguses süles ja siis ka käest kinni kõndides.

Pühapäeval käisime laulupeol ka. Ei tahaks korrata, et palju rahvast oli, aga tõesti oli vapustavalt palju rahvast. Õnneks kohtusime juhuslikult vana-vanaemaga ja nii saime tema juurde pingi peale kontserti vaatama. Mujal oleks väikse lapsega küll keeruline olnud mitu tundi vastu pidada.

Laulupidu meeldis Markus Mihklile väga. Kui lauldi “.. see on see maa, kus minu häll, kord kiikus ja mu isadel ..”, siis seisis Miku pingil püsti ja vehkis hoogsalt kätega kaasa. Õhtul koduski mängis laulupidu: tekist sai laulukaar, Bambi oli dirigent ja Totorod koor, muud loomad jäid publikuks.