Käisime Pärnus. Selleks, et pikal tagasiteel janu kustutada, läksime poodi joogivett ostma.:
Markus Mihkel: “Ega see ei ole kaanega vesi?”
Ema: “Mis mõttes?”
Markus Mihkel: “Mulle ei meeldi kui mullid tulevad.”
No selge, kuidas peakski laps teadma: gaas – gaasi, kaas – kaane.
Pilt on tehtud meie pühademunadest.
Reedel helistas Emili ema ja kutsus meid teatrisse. Meile sobis ja nii käiski Markus Mihkel laupäeval Emiliga Nukuteatris Šoti Torupillimängijat vaatamas. Etendus toimus Köismäe tornis. Kõigepealt rääkisid näitlejad lastele Šotimaast ja siis etendasid Šoti haldjatega seotud muinasjuttu. Igati vahva lugu. Ja kuigi tundus, et lugu sobis ehk pisut vanematele kui kolmeaastastele paremini, vaatasid Miku ja Emili seda suure huviga ja pärast jätkus muljetamist õhtukski. Ma arvan, et läheme seda aasta pärast veel korra vaatama.
Pühapäeval käis Markus Mihkel vanaema ja Danieliga Suure ja väikese Panda multikat kinos Sõprus vaatamas. Jaapani animet näidati Jaapani Filmi Festivali JAFF raames ja seda filmi peetakse Markus Mihkli ühe lemmikmultifilmi Totoro eelkäijaks. Film on hästi sõbralik ja vägivalla-vaba.
Ja kevad saabus ka lõpuks, kraadiklaas näitas akna taga kümmet soojakraadi, lumi sulas meie hoovist ära ja nii saime ka ratta välja tuua ning esimesed sõidud teha.