10 February 2009
Markus Mihkel ärkas eile vara, ikka selleks, et õigeks ajaks arsti juurde jõuda. Mulle tundus ainukese murena see, et kas me selles poolekaheksases liikluskaoses õigeks ajaks kohale jõuame. Ega täpselt ei jõudnudki, mõne minuti jäime hiljaks. Aga tegelikult oli see vähetähtis mure, see paar minutit ei olnud oluline, järgmine kord juba teame. Järgmine kord, kui jälle operatsioonile sätime.
Seekord jäi operatsioon ära – arst leidis nohu, mida me ei olnud märganud ja nii saadeti Markus Mihkel koju. Järgmisel teisipäeval läheme ülevaatusele ja kui on olukord hea, siis järgmine võimalus operatsiooniks on 20. veebruar. Kui siis ei õnnestu, on uued võimalused märtsis. Miks peab põetamine olema lapsekasvatamise üks osa? Tahaks lapsega koos aega veeta basseinis või kelgumäel või mänguväljakul, aga ei saa. Eile oli dr.Lüüsi ukse taga üks poiss, kelle saatekiri pärines kahe aasta tagusest ajast …
Arst oli Mikuga väga sõbralik. Kui lahkuma hakkasime, siis küsis: ” Kas sa lähed nüüd koju tagasi magama või lähed mängima?” Markus Mihkel: “Ei, ma lähen koju makarone sööma.” Miku kõht oli selleks ajaks juba üsna tühjaks läinud.