Markus Mihkel

Juba päris pikalt on olnud meil talverõõme nautida, on olnud lund ja külma. Viimane oli vist küll ka selle põhjuseks, miks Markus Mihkel pärast Egiptuse reisi haigeks jäi. Või mine tea, see võis ju ka viirus olla. Igatahes läks see haigus mööda. Vaatamata sellele ei ole Miku sel aastal veel lasteaias käinud. Kuna 9. veebruariks on ammu kinni pandud aeg adenoidide eemaldamiseks, ei saanud me lubada, et äkki kuskilt mõni viirus jälle külge hakkab. Nii ongi Markus Mihklil suur igatsus oma lasteaia sõprade järgi, aga see-eest on ta saanud palju aega vanaema, vana-vanaema, vana-vanatädi ja muidugi ka kodustega veeta. Eks see on ju ka tore.

Ja kelgutada oleme saanud. Eelmisel aastal Markus Mihklile veel väga ei meeldinud kelguga mäest alla sõita, vist läks hoog tema jaoks liiga suureks ja ega ei olnud ka palju võimalusi harjutamiseks. Sel aastal alustasime harjutamisega oma hoovis väga lauge künka pealt. Ja siis ikka metsa alla ka. Kuna meie lähedal metsa all on õhtuti valgustus, siis oleme isegi pimedas saanud kelgutamas käia.

Tänane ilm oli täiesti vastupandamatu lumememme ilm – värskelt sadanud lumi ja temperatuur nullis. Väga mõnus oli õues mütata ja nii jäigi ainult ühe lumememme tegemisest väheks. Meisterdasime veel ka Totoro ja väikse Miku. Pärast lõunaund läks Markus Mihkel esimese asjana vaatama, kas kõik on ikka alles. Loodame, et läheb natuke külmemaks ja teeb meie lumememmed tugevamaks.