Markus Mihkel

Tänane vastlaliug oli tore – ilm oli pehme ja Mikul tuju lõbus. Ja toaski on jälle kõvasti tegemist, saab kassi taga ajada ja muid mänge mängida.

Reedel arstile minnes olid ikka kõik küsimärgid üleval, kuna nina oli ikka pisut kinni. Seekord otsustas arst, et Markus Mihkel on operatsiooniks sobilik ja nii ongi adenoidid nüüd ära. Olime öö haiglas ja laupärva hommikul andis arst kojuminekuks loa. Miku pärast rääkis, et see onu, kelle nimi oli arstitädi, ütles, et ma olen nüüd terve. Operatsioonist taastumine läks ruttu ja nüüd tundub, et Mikul on energiat juurdegi tulnud. Loodame reedel kauaoodatud lasteada minna. Miku räägib viimasel ajal sageli nii: “Ma tahan väga lasteaeda minna, kas homme läheme?”

Markus Mihkel ärkas eile vara, ikka selleks, et õigeks ajaks arsti juurde jõuda. Mulle tundus ainukese murena see, et kas me selles poolekaheksases liikluskaoses õigeks ajaks kohale jõuame. Ega täpselt ei jõudnudki, mõne minuti jäime hiljaks. Aga tegelikult oli see vähetähtis mure, see paar minutit ei olnud oluline, järgmine kord juba teame. Järgmine kord, kui jälle operatsioonile sätime.

Seekord jäi operatsioon ära – arst leidis nohu, mida me ei olnud märganud ja nii saadeti Markus Mihkel koju. Järgmisel teisipäeval läheme ülevaatusele ja kui on olukord hea, siis järgmine võimalus operatsiooniks on 20. veebruar. Kui siis ei õnnestu, on uued võimalused märtsis. Miks peab põetamine olema lapsekasvatamise üks osa? Tahaks lapsega koos aega veeta basseinis või kelgumäel või mänguväljakul, aga ei saa. Eile oli dr.Lüüsi ukse taga üks poiss, kelle saatekiri pärines kahe aasta tagusest ajast …

Arst oli Mikuga väga sõbralik. Kui lahkuma hakkasime, siis küsis: ” Kas sa lähed nüüd koju tagasi magama või lähed mängima?” Markus Mihkel: “Ei, ma lähen koju makarone sööma.” Miku kõht oli selleks ajaks juba üsna tühjaks läinud.

Juba päris pikalt on olnud meil talverõõme nautida, on olnud lund ja külma. Viimane oli vist küll ka selle põhjuseks, miks Markus Mihkel pärast Egiptuse reisi haigeks jäi. Või mine tea, see võis ju ka viirus olla. Igatahes läks see haigus mööda. Vaatamata sellele ei ole Miku sel aastal veel lasteaias käinud. Kuna 9. veebruariks on ammu kinni pandud aeg adenoidide eemaldamiseks, ei saanud me lubada, et äkki kuskilt mõni viirus jälle külge hakkab. Nii ongi Markus Mihklil suur igatsus oma lasteaia sõprade järgi, aga see-eest on ta saanud palju aega vanaema, vana-vanaema, vana-vanatädi ja muidugi ka kodustega veeta. Eks see on ju ka tore.

Ja kelgutada oleme saanud. Eelmisel aastal Markus Mihklile veel väga ei meeldinud kelguga mäest alla sõita, vist läks hoog tema jaoks liiga suureks ja ega ei olnud ka palju võimalusi harjutamiseks. Sel aastal alustasime harjutamisega oma hoovis väga lauge künka pealt. Ja siis ikka metsa alla ka. Kuna meie lähedal metsa all on õhtuti valgustus, siis oleme isegi pimedas saanud kelgutamas käia.

Tänane ilm oli täiesti vastupandamatu lumememme ilm – värskelt sadanud lumi ja temperatuur nullis. Väga mõnus oli õues mütata ja nii jäigi ainult ühe lumememme tegemisest väheks. Meisterdasime veel ka Totoro ja väikse Miku. Pärast lõunaund läks Markus Mihkel esimese asjana vaatama, kas kõik on ikka alles. Loodame, et läheb natuke külmemaks ja teeb meie lumememmed tugevamaks.