Markus Mihkel

Kuigi reedel meie perearst arvas, et Markus Mihkli köha vajab veel ravimist, ei suutnud me eile tuppa terveks päevaks jääda, ilm oli lihtsalt väga mõnus – täiesti tuuletu, paar külmakraadi ja ilus valge lumi. Jalutasime 20 minutit ja nautisime talveilu.

Tänane ilm oln sootuks teisest puust, lumesadu ja tuisk. Praeguseks enam meie köögiaken läbi ei paista, lihtsalt on nii lund täis tuisanud. Nii oligi mõnus täna tubaseid mänge mängida. Viimasel ajal meeldib Markus Mihklile rohkem mänguloomadega mängida. Enamasti lähevad loomad laeva peale. Varasem suur huvi autodega mängimise vastu on muutunud rollimängudeks legomeeste ja loomadega. Autod on huvitavad siis, kui sinna saab keegi sisse minna.

Ja joonistanud on Markus Mihkel ka täna kõvasti, umbes 30 pilti. Huvitav areng on see, et kui varem lihtsalt värvis ühe ja teise pliiatsiga siit ja sealt, siis nüüd meeldib Mikule kõige rohkem ringe teha ja seda siis nii, et ring võib küll lopergune olla, aga otsad tulevad kenasti kokku.

Täna hommikul ärgates ja aknast välja vaadates läksid suunurgad üles poole – nii kaunis oli – tänavavalgusti valguses langesid lumehelbed, maa oli valge ja puuokstelgi oli õhuke kiht lund. Kui Markus Mihkel ärkas ja kuulis, et akna taga lumi, siis tahtis ta seda kindlasti igast aknas üle kontrollida, et kas ikka tõesti lumi on maas.

Kui puder söödud, läksime ka natukeseks õue lume sisse jälgi tegema. Kuigi selleks ajaks oli lumi juba sulama hakanud, saime siiski teha esimese mini-lumememme ja natuke jälgi siis ikka ka. Kaua me täna õues olla kahjuks ei saanud, kuna laupäeval külla tulnud köhapoiss ei taha kuidagi ära minna.

Markus Mihkel on kolmeaastaselt 101 cm pikk ja kaalub 17 kilo.

Kolmeselt on Mikul jutustamine selge – räägib kõigest ja mõnusalt palju. Kui vahel mõnda sõna ei mäleta või ei julge miskipärast öelda, siis ütleb: “Ükle sina!” Näiteks on päkapikk selline aukartust äratav sõna, vahel tuleb “pikapäkk”.

Kuigi osade tähtede ütlemine sõna alguses ei tule veel hästi välja, siis sel nädalal on Markus Mihkel alustanud usinasti “R” tähe harjutamist. R tuleb hästi välja sellistes sönades: “ära”, “kõrge”, “kõrvale” ja enamasti ka “hummer”.

Kangust ja oma tahtmisi on ka Mikul juurde tulnud, aga sellest saab lihtsalt kannatliku ja korduva rääkimisega kenasti üle. Proovisin Pere ja Kodu ajakirjas soovitatud võtet, et ütled kolm korda rahuliku häälega, enne viimast korda lisad juurde “Ma ütlen viimast korda” ja see töötab praktiliselt alati.

Kokkuvõttes on Markus Mihkel üks vahva kolmeaastane poiss, kellega on väga mõnus koos olla.

Markus Mihkel on nüüd kolmene. Reedel rääkisime talle, et kui sa nüüd ära magad, siis oled kolmene. Laupäeva hommikul küsisime Mikult, et kui vana sa oled. Ja päris väikest pausi läksid tal silmad särama ja Markus Mihkel ütles: “Kolm!” Sellele küsimusele sai ta päeva jooksul veel üsna mitmel korral vastata.

Sünnipäevapidu toimus pärastlõunal Põngerjate lastekeskuses. Arutasime Markus Mihkliga umbes kuu aega tagasi, et keda me sünnipäevale kutsume, siis Miku arvas, et Daniel ja Robin ja mamma ja Trevor ja taadu ja Erik ja memm ja vanaisa ja Kristo ja nii luges päris pika nimekirja. Lõpus ütles: “Lotte ka.” Mõeldud-tehtud.
Lisaks näeb pilte veel siin: Markus Mihkli sünnipäevapildid

Markus Mihkel on peaaegu kaks kuud käinud Bel Canto laulustuudios. Täna toimus isadepäeva kontsert tervishoiumuuseumis. Esinesid nii suuremad kui väiksed lapsed, Miku oli kõige noorem. Väga armsalt laulsid kõik. Markus Mihkel teadis uskumatult palju laulusõnu, koju õppida midagi pole antud, aga kolme laulu laulis kaasa.