30 October 2008
Markus Mihklile meeldib lasteaias, see on selge. Tal on väga põnev vaadata, kuidas teised mängivad ja tundub, et ka omad lemmikud on tekkinud, kellega ta mängib. Kodus ta ikka räägib Hugost ja Rainist ja Cristopher Robinist. Neil ongi rühmas hästi sõbralik õhkkond, suuremad aitavad väiksemaid ning kutsuvad ka oma mängudesse kaasa. Kasvatajad räägivad ka, et Miku teeb tundides (nimetatakse tegelusteks) kaasa ja on rõõmsameelne. Ainuke mure, et Markus Mihkel ei oska veel ise riidesse panna, aga olen näinud kuidas kasvataja juhendmisel saab peaaegu ise hakkama (teate ju küll, kõige väiksema eest kipume ikka kodus asju ära tegema).
Lasteaia riietusruumis ma lasen tal enamasti ise pusida. Markus Mihkel saabki peaaegu hakkama, aga siis jääb unistama. Kui ütlesin, et pane ikka kumbki jalg ise säärde, ütles Miku: ” Õpetaja ütles, ei tohi teisi lapsi vaadata. Vaata oma pükste peale.” Teoorias asi selge.