Markus Mihkel

Septembris otsisime võimalust Markus Mihklile trennis käimiseks. Olime kuulnud, et kolmeaastased käivad judos ja nii uurisimegi erinevaid variante. Sobivat judo trenni me ei leidnud, need toimusid kas kuskil teises linnaotsas või siis keset päeva, mis meile ei sobinud. Lõpuks jäi silma klubi Lastesport.

Nüüd olemegi kahel laupäeval käinud Audentese kergejõustiku areenil sportimas. Päris lõbus on. Nii lapsed kui vanemad saavad naha märjaks. Koos joostakse, mängitakse palli, veeretatakse palli, tehakse kukerpalli. Täna õpetas treener Kristiina lausa tõkkejooksu ja kaugushüpet. Tore oli vaadata, kuidas ta oma lapsed (umbes kolme- ja viieaastane) neid alasid juba oskasid. Ma arvan, et ei olegi tähtis, et siit nüüd midagi vägevat järgnema peab. Lihtsalt spordihalli õhkkond ja vanematega koos tegutsemine on vahvad. Ja kui Markus Mihkel sellest natuke osavamaks saab, siis see on lihtsalt boonus.

Markus Mihkel mängis Kati toas. Kati ütles: “Ma hakkan nüüd teatrisse minema. Kas sa jääd siia mängima?”
Miku: “Teatris tuleb tsuhh-tsuhh ja part. Ära karda, ta kauaks ei jää”.

Nimelt oli Markus Mihkli esimene teatrielamus umbes aasta tagasi, kui ta käis nukuteatris etendust “Tsuhh-tsuhh” vaatamas. Ja see jättis talle ilmselt väga sügava mulje. Nüüd nii kui teatrist räägime, seostab ta seda just selle etendusega. Eks Miku vist kartis seda suurt parti, kes esimesena etenduses lavale tuli.