Markus Mihkel

Markus Mihklile meeldib lasteaias, see on selge. Tal on väga põnev vaadata, kuidas teised mängivad ja tundub, et ka omad lemmikud on tekkinud, kellega ta mängib. Kodus ta ikka räägib Hugost ja Rainist ja Cristopher Robinist. Neil ongi rühmas hästi sõbralik õhkkond, suuremad aitavad väiksemaid ning kutsuvad ka oma mängudesse kaasa. Kasvatajad räägivad ka, et Miku teeb tundides (nimetatakse tegelusteks) kaasa ja on rõõmsameelne. Ainuke mure, et Markus Mihkel ei oska veel ise riidesse panna, aga olen näinud kuidas kasvataja juhendmisel saab peaaegu ise hakkama (teate ju küll, kõige väiksema eest kipume ikka kodus asju ära tegema).

Lasteaia riietusruumis ma lasen tal enamasti ise pusida. Markus Mihkel saabki peaaegu hakkama, aga siis jääb unistama. Kui ütlesin, et pane ikka kumbki jalg ise säärde, ütles Miku: ” Õpetaja ütles, ei tohi teisi lapsi vaadata. Vaata oma pükste peale.” Teoorias asi selge.

Septembris otsisime võimalust Markus Mihklile trennis käimiseks. Olime kuulnud, et kolmeaastased käivad judos ja nii uurisimegi erinevaid variante. Sobivat judo trenni me ei leidnud, need toimusid kas kuskil teises linnaotsas või siis keset päeva, mis meile ei sobinud. Lõpuks jäi silma klubi Lastesport.

Nüüd olemegi kahel laupäeval käinud Audentese kergejõustiku areenil sportimas. Päris lõbus on. Nii lapsed kui vanemad saavad naha märjaks. Koos joostakse, mängitakse palli, veeretatakse palli, tehakse kukerpalli. Täna õpetas treener Kristiina lausa tõkkejooksu ja kaugushüpet. Tore oli vaadata, kuidas ta oma lapsed (umbes kolme- ja viieaastane) neid alasid juba oskasid. Ma arvan, et ei olegi tähtis, et siit nüüd midagi vägevat järgnema peab. Lihtsalt spordihalli õhkkond ja vanematega koos tegutsemine on vahvad. Ja kui Markus Mihkel sellest natuke osavamaks saab, siis see on lihtsalt boonus.

Markus Mihkel mängis Kati toas. Kati ütles: “Ma hakkan nüüd teatrisse minema. Kas sa jääd siia mängima?”
Miku: “Teatris tuleb tsuhh-tsuhh ja part. Ära karda, ta kauaks ei jää”.

Nimelt oli Markus Mihkli esimene teatrielamus umbes aasta tagasi, kui ta käis nukuteatris etendust “Tsuhh-tsuhh” vaatamas. Ja see jättis talle ilmselt väga sügava mulje. Nüüd nii kui teatrist räägime, seostab ta seda just selle etendusega. Eks Miku vist kartis seda suurt parti, kes esimesena etenduses lavale tuli.

Hakkasime täna lauluringi minema ja kuna jalga said pruunid püksid, siis pakkusin, et võiks ka pruunikad poolsaapad panna. Markus Mihkel vaatas mulle väga küsivalt otsa ja küsis: “Kas lumi tuli maha?”

Tuule tuhisedes ja vahuseid laineid tekitades sõitis Markus Mihkel täna sõpradega koos kaatriga Helsingi vetes. See pilt on küll tehtud just aeglasema sõidu ajal. Oli imeilus sügispäev ja sõbrad näitasid meile Helsingit mere poolt. Hästi ilus sõit oli, sinine taevas, sügisvärvid ja kaunid vaated Helsingi hoolitsetud majadele. Mikule meeldis see meresõit väga, enamuse ajast oli ta tagumisel istmel põlvili ja nautis vahust veejuga paadi järel. Markus Mihklile meeldisid muidugi ka suured laevad.

Ja sõpradel külas oli ka muidu tore olla. Õhtul, kui Markus Mihkel oli voodisse läinud, jäid ema-isa sõpradega alla korrusele juttu rääkima. Miku oli üsna vaikselt, aga ühel hetkel kostusid trepil sammud. Kui vaatama läksime, siis selgus, et Markus Mihkel oli voodist välja tulnud, käinud ise WC-s (tule sai ta sobivalt kõrguselt ise põlema vajutada), püksid olid ära võetud, piss potis ja ta oli teel alla oma saavutusest teatama. Kodus pole Miku veel nii iseseisvalt asju ajanud.

Kaunid sügisilmad jätkuvad. Pühapäeva hommikul tekkis mõte, et võiks minna Kõrvemaale matkama, sügisesi värve metsa imetlema. Valisime RMK veebilehelt matkaraja. Tundus, et 1,5 km pikkune Sõõriksoo loodusrada võiks olla Markus Mihkli jaoks sobiv. Sõitsime kohale ja rada oli tõesti tore – kenasti märgistatud, infotahvlid raja ääres ja märgadest kohtadest sai mööda laudteed üle. Mikule väga meeldis, ta nautis täiega – jooksis, leidis huvitavaid puupulki, sõi jõhvikaid ja pohli, pidas ühte auku rebaseuruks jne.

See rada sai aga 40 minutiga läbi ja tundus tundus, et võiks veelgi matkata. Teabepunktist soovitati Paukjärve rada, 5 km pikk. Siin hakkas Markus Mihkli hoog natuke raugema ja nii tegime raja natuke lühemalt läbi. Sellegipoolest nägime sügisvärve metsajärve ääres, Miku sai isaga vaatlustornist kaugele vaadat (ema kartis nii kõrgele ronida), nägime kärbseseent ja Miku sai karvast ussikest peos hoida. Muljeid kuhjaga. Kokku olime metsas ligi neli tundi ja nii jäi seekord lõunauni vahele.

Markus Mihkel on nüüd kolmel päeval lasteaias käinud. Täna siis pikemalt ilma emata. Läksime hommikusöögi ajaks kohale (lasteaia söök Mikule meeldib) – Mihkel sööma, mina koridori ajakirja lugema. Poole tunni pärast tuli Markus Mihkel koos kasvatajaga mulle ütlema, et ma võiksin nüüd ära minna, Miku ütles: Mine poodi, mina tahan siin mängida. Kontrollisin veel üle, et kasvatajal õige telefoninumber oleks, näitasin kasvatajale ette, mis õue selga panna ja läksin ära.

Kui poole ühe ajal järgi läksin, sõi Markus Mihkel parasjagu teist kausitäit suppi. Tal oli hea meel, et ma tulin. Samas, ega ta ära ei kippunud. Sõi veel kaks portsu kisselli ka. Mulle tundus, et ta tahab lihtsalt aega venitada, et näha kuidas see magamine seal toimuma hakkab. Kui toit oli söödud ja juba esikus olime, siis ütles veel, et tema tahab ka teinekord siia magama jääda.

Kasvataja rääkis, et Miku oli kleepimistööd teinud ja õues jooksnud ja kõik oli hästi olnud. Seda oli hea kuulda. Kas nii äkki saavadki lapsed suureks?

Markus Mihklil oli täna tähtis päev – ta läks esimest päeva lasteaeda. Esimene päev läks hästi – uute mänguasjadega oli tore mängida, võimlemistunnis oli Markus Mihkel kasvataja sõnul aktiivselt kaasa teinud, õues oli suurel mänguväljakul vahva, lõunasöök (boršš ja magustoiduks piimakissell) maitses hästi. Emme istus turvatunde tagamiseks koridoris ja luges ajakirja. Ei teagi, kummale seda rohkem vaja oli, kas Mikule või emale.

Mõned huvitavad seigad:
- Kui lapsed olid juba mõnda aega jõudnud mängida, kustsus kasvataja lapsed kokku, et uue mängukaaslasega tuttavaks saada. Iga laps ütles oma nime ja siis Miku pidi ennast ise tutvustama. Kasvataja: ütle teistele lastele, mis su nimi on. Miku: Ma(r)kus (seni on ta ikka sellele küsimusele Miku vastanud).
- Kui lapsed võimlemistunnist tagasi rühma poole tulid, siis küsisin Mikult, et kuidas võimlemistunnis läks ja mida nad tegid, siis Markus Mihkel ütles mulle:Tahan sinna (rühma) minna. See kõlas umbes nii, et mul pole praegu aega.
- Kui lõunasöök oli söödud, hakksime kojuminekut sättima. Miku küsis, et miks ta siin ei või magada …

Kokkuvõttes oli kõik positiivne, eks näis kuidas edaspidi sujub.