Markus Mihkel

Käes on õunakoogi hooaeg – õunu on ja Katile meeldib küpsetada. Pildil on Markus Mihkel laua katnud nii nagu talle meeldib. Täna maitses kook pärast õues jooksmist väga hästi. Kahju ainult, et juba nii külm on – 10 kraadi on ikka augusti lõpu päevaseks temperatuuriks ju vähe. Vaatamata jahedale ilmale käisime mänguväljakul mängimas (mõned lapsed olid juba kinnastega!). Markus Mihklile meeldib mänguväljakutel käia, sest seal leiab uusi sõpru ja teiste lastega möllata Mikule meeldib.

Lastel käib omavahel tutvumine hästi kiiresti. Eile näiteks läksime Hortesesse. Seni kuni ma Rododendroni taime valisin, oli Markus Mihkel sõbrunenud kolmeaastase Lindaga ja juba nad jooksid käest kinni hoides lillekastide vahel.

Käisime täna Markus Mihkliga Selveris. Miku sai esimest korda ise väikest poekäru lükata (see aitas väga hästi teda jälgida ja erinevalt tavalisest ega ta kuskile sellega jooksma kippunudki). Alguses ta pani kärusse oma käpik-koera, kes ka tahtis väga poodi tulla, kuna vihmaga läheb kodus ju igavaks. Muude asjade kärusse panemisse suhtus Markus Mihkel väga skeptiliselt.

Olukord muutus piimatoodete leti juures – Miku nägi kohukesi. Ta ronis leti alumise serva peale ja võttis ühe kohukese. Siis mõtles natuke ja ütles: Võtan üks, kaks kolm, neli.” Ja ta tõi riiulist kolm kohukest veel alla. Markus Mihkel pani kohukesed oma kärusse ja teatas: “mina maksan.”

Vahel on päris mõnus olla mürast eemal, näiteks üksikul saarel, kus ei ole televiisorit, internetti ja telefonilevigi on vähene. Markus Mihkel oli just sellisel saarel puhkamas terveks nädalaks. Pärast Muumimaa sagimisi sõitsime Turust läänepoole teed mööda ja viimase 40 minutit teekonnast läbisime paadiga. Västerö saar on 1,5 km pikk ja 1 km lai. Meie pere oli nädala jooksul selle saare ainsateks elanikeks.

Markus Mihklile meeldis paadiga sõita, suurte kivide otsas ronida ja marju süüa. Ilm oli mõnusalt soe ja enamasti päikseline. Kahtlemata muutis puhkuse eriliseks see, et Markus Mihkliga mängimiseks oli kõigil palju aega. Mikule see meeldis. Peale seda puhkust võib küll öelda, et Markus Mihkel räägib, juttu on päris palju ehkki mõned sõnaalgused või lõpud on kohati puudu. Ja laulma hakkas Miku ka, tavaliselt laulis ta paadisõidu ajal “omatehtud laule”, õhtuti toas ka Muumide tunnuslaulu lühiversioonis ja natuke modifitseeritult.

Markus Mihkel käis täna Muumimaal Naantalis muumidel külas. Ilm oli ilus ja Muumimaa ise väga vahva – kõik oli just nii nagu raamatus ja filmiski – sinine maja, Muumipapa laev, haisulooma koobas. Ei oska ju arvata, mida Miku Muumimaalt ootas, aga see, mida ta seal nägi, ületas kindlasti ootusi.

Markus Mihkel tahtis kõikide tegelastega suhelda, kallistas neid, tegi pai ja üllatus-üllatus, keeldus jäätisest, et vaid mitte sündmuste keskelt ära minna. Emale-isale valmistas suurt rõõmu Miku vaimustus Muumimaast – ta täitsa värises rõõmust kui muumisid elusuuruses liikumas nägi. Praeguse vanuse siirus on eriti mõnus.

Markus Mihkel käis merereisil, Kihnus sõber Robinil külas. Robin on suviti Kihnu poiss, muul ajal Tallinnas. Poisid kohtusid siis kui Markus Mihkel oli paari nädalane, Robin aga juba “suur” kahekuune poiss. Tänaseks on vanusevahe sulanud olematuks ja koos oli väga tore mängida.

Koos käisime lehma ja kopaga traktorit vaatamas, kive merre viskamas ning porilompe mõõtmas. Kõige rohkem aega kulus aga batuudil ja mängumajas. Lõbu oli laialt.

Just nii hõikas Markus Mihkel ukselt isale, kui täna poest koju jõudsime. Ta kordas seda kohe mitu korda, et isa ka rõõmu jagaks. Isal juba tekkis kahtlus, et kas Miku on Jaapani keelt kõnelema hakanud, siis aga selgus tõsiasi, et Markus Mihkel oli saanud endale Jussiga pidžaama.