Ma vist kordan ennast kui ütlen, et praegune aeg Markus Mihkliga on kohe hästi mõnus, nalja saab iga päev ning uusi sõnu ja lauseid kuuleme ka jätkuvalt. Täna näiteks ütles Miku äkki: “Emme, kuule, taha(n) selle o(k)ssa tuppa (v)iia.” See oli ootamatult pikk lause. Markus Mihklile endalegi oli see üllatuseks ja nii proovis ta veel igasugu kombinatsioone. Ja “suurte-poiste-kiigega” kiikumine tuli ka täna välja. See oli Miku jaoks suur avastus, tuppaminek hilines kõvasti. Kuidas sa ikka sellist rõõmu rikud, kui laps õndsa näo ja õhinaga kiikumist harjutab.
Vahel on küsitud, et kas Markus Mihkel pahandusi ka teeb, et sellest pole üldse kirjutatud. Enamasti ei olegi pahandusi, Miku kuulab, mis öeldakse ja teab piire. Aga eks pisikesi pahandusi on meilgi vahel ette tulnud: ükskord tegi ta pastakaga triibu seinale, korra on ta tapeedi bordüüri rebinud ja ehk ühtteist veel. Oleme isekeskis arutanud, et miks sellised asjad on juhtunud. Tegelikult on vastus üsna lihtne: laps vajab tähelepanu ja rutiini (mis pakub turvatunnet). Kui seda ei ole, kasvõi hetkeks, siis tulebki pahandus majja. Pastakaga tegi ta triibu siis kui olin talle kaks korda öelnud, et kohe hakkame puzzlet kokku panema, aga tegelikult tahtsin artikli ajakirjas lõpuni lugeda. Ja tapeeti rebis ta siis kui olime esimese magamajäämise luti talt ära võtnud (Miku kasutas tükk aega uinumiseks kahte lutti – üks suus ja teine käes). Meie kogemus Markus Mihkliga näitab küll selgelt, et kui lapse jaoks aega võtta ja olla temaga koos, siis pahandusi ei juhtu ja laps on rahulik, nii nagu meil enamasti on.
Pilt on tehtud pühapäeval loomaaias. Veetsime seal kaks toredat tundi. Palju piirkondi on loomaaias kenasti korda tehtud, kuigi eks tegemata asju hakkab ka silma. Ja see käru (laenutatud) oli suurepärane pikkade vahemaade läbimiseks.
