Markus Mihkel

Täna vaatasime telekast Markus Mihkli mudilasklubi lõpupeo videot ja Miku tantsis sellele väga hoogsalt kaasa (tuju oli hoopis teine kui eile peol). Siis tekkis mõte, et võiks ju vaadata ka eelmise aasta mais tehtud Väikse Päikse beebikooli lõpupeo videot. Markus Mihkel oli sellega väga nõus. Emme siis läkski kapi juurde dvd-plaati otsima. Ja esimese hooga ei leidnud.
Emme: “Kus see plaat siis meil on?”
Miku (asjalikul ilmel): “Keegi on pannud.”

See oli nii hämmastav, sest Mikul ikka sõnavara veel napp. Muidugi tegi see meile palju nalja ja rõõmu. Väga kummaline, kuidas lapsed meie kasutatava jutu salvestavad ja siis ootamatul hetkel välja ütlevad …

Midrimaailma mudilasklubis oli täna lõpupidu – tants, laul ja piknik. Videos ongi popurrii mõningatest lauldud lauludest. Väga tore pidu oli, kõik erinevate mudilasklubi gruppide lapsed olid koos.

Markus Mihklil ei olnud täna kahjuks eriti peotuju. Tuju läks ära kui üks hästi tore kasvataja Jaana kollases jänesekostüümis peole tuli. Alguses tuli isegi nutt natuke peale. Sõpradega koos lauldes ja tantsides läks tuju paremaks. Ja kui piknikul veel mõnusa, tõesti väga sooja päikese käes pirukaid ja puuvilju nosida sai, siis oli pidu täielik.

Pildid Mudilasklubi lõpupeolt:

Kui eelmine aasta beebikool Väikeses Päikeses läbi sai, oli kahju. Olime saanud uusi sõpru, kellest mõnega siiamaani suhtleme. Ja nüüd on jälle kahju, järgmine aasta toreda kasvataja Merlega joonistada, meisterdada ja laulda ei saa. Ehk õnnestub mõnikord kohtuda mudilasklubist leitud toredate sõpradega. Markus Mihkel sai sel nädalal teada, et teda oodatakse 1. oktoobrist Miku-Manni lasteaeda. Lapsed kasvavad nii kiiresti …

Kui Markus Mihkel täna lõunaunest ärkas, ütles ta: “Välja. Sakku.” Ja siis läksimegi Sakku, taadu (vanaisa) sünnipäevale. Taadu on Mikule suur sõber. Temaga saab mängida, “sõit-sõit-linna” teha ja vanaisal on alati külmkapis ka kohuke. Seekord tõi kohukesed külmkapist Daniel ja jagas kenasti. Oli tore pärastlõuna. Lapsed said toredasti koos mängida.

Kodus leidsime, et ajaveebi konkursil on Markus Mihkli veeb saanud toredaid kommentaare: Ajaveebi kommentaarid

Kui täna Markus Mihklile Midrimaailma järele läksin, ei olnud tunnid veel lõppenud…
Jõudsin veerand tundi liiga vara ja muusikatund oli veel täies hoos. Ukse vahelt piiludes nägin, kuidas kolm last (Markus Mihkel, Emma ja Sebastian) üksteisel käest kinni hoides ootasid, et õpetaja õige plaadi leiaks. See oli tõeliselt armas vaatepilt. Kui mind märgati, siis kutsuti ka sisse ja nii sain laste esinemisele kaasa elada. Silmad läksid märjaks, nii vahva oli.

Kui eelmisel kevadel Miku mudilasklubisse kirja panime, oli kõhklusi ikka ka, et kas kaks korda nädalas kolm tundi “lasteaias” on õige ja kas sellise asjaga peaks alustama juba enne kaheaastaseks saamist. Ja eks alguses oligi natuke raske ka, esimene kuu oli ka pisaraid, aga need läksid ruttu üle. Tagantjärele võime ainult rahul olla. Midrimaailma mudilasklubi on kindlasti mõnus ja arendav vaheldus. Ja õpetaja Merlet võime ainult kiita.

Markus Mihkli maailmaavastamine jätkub tasapisi. Sel nädalal sattus Miku paaril korral uutest kogemustest suurde vaimustusse. Kolmapäeva õhtul kutsus isa Mikut, et läheme poodi. Ka varem on Markus Mihkel isaga poodi jalutanud, meilt ca 500 meetri kaugusel on Sõbra pood (mis küll varsti ilmselt uksed suleb), kus saab kommi, piima ja muid kiireid oste teha. Seekord jäid mehed aga kahtlaselt kauaks ära. Kui nad lõpuks tänava otsast paistma hakkasid, hakkas Markus Mihkel seletama “issi, buss, koos”. Lugu oli siis selline, et kui nad Sõbra poe juurde jõudsid, tuli parasjagu 18 buss ja nii nad läksidki hoopis Selverisse ja Markus Mihkel sai kogeda bussisõitu. Miku oli sellest väga vaimustuses.

Laupäeval käisid mehed ka kahekesi jalutamas, seekord metsas. Markus Mihkel oli koju jõudes jälle suures vaimustuses, seekord oli jutt selline: “issi koos (m)e(t)ssa, kuku-kuku”. Lugu ise oli siis selline, et Miku käis isssiga koos metsas ja nad kuulsid kägu kukkumas ning ööbikut laksutamas. Tee peal sai ta muidugi ka lompides paterdada ja sinna kive visata.

Mõni päev tagasi veeres Markus Mihklil pall naabriaeda. Ja Miku avastas, et ta mahub roomates aia alt läbi ja läks niimoodi pallile järgi. Täna roomas Markus Mihkel jälle aia alt läbi kuna naabrilapsed olid õues ja oli ju vaja nendega tuttavaks saada (naabritädi kutsus ka).

Naabriperes on Markus Mihklist aasta nooremad kaksikud Anett ja Anders. Alguses tegid lapsed niisama tutvust, siis läks aga võidujooksuks. Naabritel oli veel ka üks sõber külas. Pildil ongi Markus Mihkel, Anett ja Oskar. Kui ma Mikule ütlesin, et teeme võidu, et tema on Oskar ja sina oled Miku. Selle peale Markus Mihkel vaatas mind kahtlustavalt ja ütles et tema on siis Lotte. Selgituseks, Oskar on tuntud multifilmi tegelase koeratüdruk Lotte isa.

Ilm oli täna suviselt soe – temperatuur oli 25 kraadi lähedal. Markus Mihkel veel päikese käes mängimist ei naudi, ilmselt liiga palav ja ka ere valgus teeb vaatamise raskeks. Õues sai täna palju oldud ja lisaks maja varjus autodega mängimisele palju muudki toredat tehtud.

Hommikupoole käisime isa vanaema talus. Korjasime nurmenukke ja nautisime kaunist ilma. Maal leidsime mängimiseks toredaid vanu asju. Näiteks on pildil olev kaelkirjak Miku issi kaisuloom lapsepõlvest ja seega ilmselt 40 aastat vana. Mikule hakkas see pehme mänguasi esimesest hetkest meeldima. Tagasiteel koju hoidis Markus Mihkel kaelkirjakult kõrgemal, et ta ikka aknast välja näeks ja muudkui rääkis: “Vaata, auto. Vaata, pood. Vaata, takte (traktor). Vaata, puu.”

Pärastlõunal käis Markus Mihkel Danieli sünnipäeval. Daniel sai juba nelja aastaseks. Tore sünnipäev oli, poisid said koos joosta ja mängida. Eks selliste toredate tähtpäevade võlu on seegi, et võetakse aeg maha ning vanemad ja vanavanemad saavad laste mängudest osa.

Markus Mihkel on kaks ja pool aastat vana. See on päris vahva iga. Lõpuks ometi Miku jutustab meiega. Kuigi suurelt osalt on jutt veel tema omas keeles, on selline suhtlemine väga armas. Näiteks arutasime ennelõunal Markus Mihkliga, et kuidas ta õhtul vanni läheb. Miku ütles, et teda vannitab emme. Ma vastu, et ikka issi, et vannilõbud on koos issiga. Miku selle peale ” issi tööl”. No muidugi, sel ajal kui juttu rääkisime, siis oli issi ju tööl. Kui joonistame, siis ta ütleb, mida peab joonistama ja kes veel pildil olema peab. Viimasel ajal on talle meeldima hakanud lisaks autodele ka inimeste joonistamine. Ja ikka on igal näol nimi ka – emme, issi, Kati, Iku (nii ütleb ta enda kohta) ja Enni (Henri). Joonistamine käib nii, et joonistan näo ja siis Markus Mihkel teeb silmad, nina ja suu. Pooltel kordadel värvib lõpuks kogu näo ära ka (selleks sobivad tema arvates kõik värvid)

Mängudest meeldib Markus Mihklile kõige rohkem autodega mängida. Aga ka klotsid ja pusled on Miku suured sõbrad. Päris üksinda Markus Mihkel pikalt ei mängi, tavaliselt 10-15 minutit on piir, talle meeldib kui keegi temaga vähemalt ühes ruumis on, veel parem kui ka mängu kaasatud. Omaealised mängukaaslased meeldivad talle eriti. Need 2-3 päeva nädalas, kui Miku Midrimaailma mudilasklubis käib on tema jaoks ühed toredamad. Samuti on vahva, et Markus Mihklil on võimalik suhelda vanemate põlvkondadega (vanavanematega ja isegi vana-vanaemaga, kellelt kindlasti teistsuguseid tarkusi õppida saab).

Füüsiline areng – jookseb palju, eriti õues ei ole aega kõndides liikuda, hüppab kahe jalaga korraga, meeldib ronida. Jalgrattasõit veel selge ei ole.

Mõõtudest – perearst mõõtis hiljuti pikkuseks ühe meetri, kaalu on 16 kilo ja peaümbermõõt on 53.

Muud märgid – Tähed on Markus Mihklil selged, värvid ka. Numbrid ühest kuni üheksani enamjaolt ka. Kui Mikult küsida, et kui vana ta on, siis vastab ta vabal valikul “(k)aks”, “ko(l)m” või “kuus”. Potilkäimisega on mõni päev päris hästi, kuigi ise ta ei küsi. Ehk saab selle osa ka varsti selgeks.

Pildil on kirsiõied meie aiast. Loodusvaatlejate kalendri kohaselt – eelmisel ja üle-eelmisel aastal tegime kirsiõitega pilti 16. mail, sel aastal hakkasid kirsid juba 4.mail õitsema. Müts on kõikidel piltidel sama.