Markus Mihkel

Kui kaheaastasega reisile minna, siis tekivad ikka kahtlused, et ei tea kuidas ta selle kliimamuutuse vastu peab ja kuidas ajavahe mõjub ja kuidas ta lennukis hakkama saab jne, küsimusi on palju. Markus Mihkel pidas kõik selle (ja veel natuke rohkemgi kui arvestada “vahepeatust Abu Dhabis“) väga kenasti vastu.

Lennukis istus Miku enamasti oma koha peal ja mängis eesistme küljes oleva lauakese peal. Alguses autodega, siis legodega, siis joonistas natuke ja siis toodi veel lennufirma poolt kleepimisraamat, kus sai erinevaid inimesi ja asju ümber paigutada. See kõik pani mõtlema, et kodus on ilmselt liiga palju asju korraga saadaval, lennukis oli Markus Mihkli püsivus palju suurem.

Ajavahest (+5 tundi) sai Markus Mihkel Tais kiiresti üle. Seda mõju justkui ei märganudki. Tagasi koju jõudes olid mõjud olemas – õhtul tuleb uni kiiremini, enamasti Miku magab juba üheksa poole kümne ajal. Ehk jääbki nüüd nii?

Ilm üllatas meid tagasitulles küll. Vaatamata sellele, et olime reisil vaid nädala, tundus seal olles 30-kraadine soojus täiesti loomulikuna. Nii loomulikuna, et tagasiteel unustasime Helsingis soojade riiete koti lahti pakkida ja andsime selle uuesti Check-in’is ära. Nii pidime suht väheste riietega 0-kraadisest õuest läbi lippama.

Täna öösel tuli lausa lumi maha, nii et saime kelgutada ja õues lume sees möllata. See tundus pehme talveilmaga päris mõnus tegevus. Seega, ilmselt oleme nüüd jälle kenasti aklimatiseerunud.

Mune värvisime ka – Markus Mihkel tegi seda ise esimest korda. Ilusaid pühi!