Markus Mihkel

Nagu vanarahvas ütleb: Ega tali taeva jää. Ei jäänud selgi aastal – eile ja täna oli kõva lumesadu ja lumes möllamise võimalusi kuhjaga. Eilne ilm ehmatas oma tuisu ja lumerohkusega, tänane päev aga oli väga kaunis – päike ja ilus valge lumi. Ja kui täna öösel maja ette sadanud lume ka kokku rookisime, olid hanged Markus Mihklist kõrgemad.

Sellise kena ilmaga puhtas lumes mängida on lausa rõõm. Mikule väga meeldis. Õhtupoole olid ema ja isa vaheldumisi temaga õues, et Miku ikka lumega mängimise isu täis saaks. Küll ta vedas lund ühest hunnikust teise ja üritas igas lumetükis “memme” näha ja teha.

Kui kaheaastasega reisile minna, siis tekivad ikka kahtlused, et ei tea kuidas ta selle kliimamuutuse vastu peab ja kuidas ajavahe mõjub ja kuidas ta lennukis hakkama saab jne, küsimusi on palju. Markus Mihkel pidas kõik selle (ja veel natuke rohkemgi kui arvestada “vahepeatust Abu Dhabis“) väga kenasti vastu.

Lennukis istus Miku enamasti oma koha peal ja mängis eesistme küljes oleva lauakese peal. Alguses autodega, siis legodega, siis joonistas natuke ja siis toodi veel lennufirma poolt kleepimisraamat, kus sai erinevaid inimesi ja asju ümber paigutada. See kõik pani mõtlema, et kodus on ilmselt liiga palju asju korraga saadaval, lennukis oli Markus Mihkli püsivus palju suurem.

Ajavahest (+5 tundi) sai Markus Mihkel Tais kiiresti üle. Seda mõju justkui ei märganudki. Tagasi koju jõudes olid mõjud olemas – õhtul tuleb uni kiiremini, enamasti Miku magab juba üheksa poole kümne ajal. Ehk jääbki nüüd nii?

Ilm üllatas meid tagasitulles küll. Vaatamata sellele, et olime reisil vaid nädala, tundus seal olles 30-kraadine soojus täiesti loomulikuna. Nii loomulikuna, et tagasiteel unustasime Helsingis soojade riiete koti lahti pakkida ja andsime selle uuesti Check-in’is ära. Nii pidime suht väheste riietega 0-kraadisest õuest läbi lippama.

Täna öösel tuli lausa lumi maha, nii et saime kelgutada ja õues lume sees möllata. See tundus pehme talveilmaga päris mõnus tegevus. Seega, ilmselt oleme nüüd jälle kenasti aklimatiseerunud.

Mune värvisime ka – Markus Mihkel tegi seda ise esimest korda. Ilusaid pühi!

Täna külastasime neljakümne väikse saarega looduskaitseala. Nägime imelisi vaateid, täpselt nagu filmis “The Beach”. Ja inimesed olid jälle ülisõbralikud. Ühel saarel, kus tunnikeseks peatusime tulid kolm meditsiinitudengit Markus Mihkliga mängima. Ja mäng sujus väga lõbusasti terve peatuse aja (kui me parasjagu vees ei olnud). Ema sai vahepeal videot teha kuidas isa ja Kati kajakkidega sõitmas käisid ja päikest võtta.

Tai on naeratuste maa, seda on igal sammul näha. Lapsed saavad eriti suure tähelepanu osaliseks. Markus Mihklile lehvitatakse, naeratatakse, tehakse pai ja temaga koos tahavad kohalikud ka pilti teha. Õhtusöögilauas tuli teenindaja temaga mängima, nii et ülejäänud pere sai rahus toitu tellida seni kuni nad põrandal autosid veeretasid.

Täna käisime Samui Akvaarumis ja tiigrite loomaaias. Seal juures oli imeilus peene liivaga rand ja ka bassein. Basseinis tegi Miku tutvust kohalike tüdrukutega.

Õhtupoolikul käisime veel paadisillal laevu uudistamas. Markus Mihklile laevad meeldivad ja sõna “paat” on ka kindlalt selge. Miku kõndis mööda silda ja muudkui näitas: “Paat, paat, paat ..”

Markus Mihkel puhkab Taimaal, Koh Samui saarel. Ilm on ilus, meri on helesinine ja loodus on lopsakas. Mikule meeldib eriti vees sulistada, muudkui räägib: “(v)ette, (v)ette!” Ja basseinis saab ta pikalt sulistada.

Täna käis Markus Mihkel elevantidega sõitmas. Elevante sai paitada ka. Miku tegi tutvust ka papagoidega (Miku ütleb “papa”), ahvidega ja krokodillidega.

Markus Mihkel oleks justkui osalenud filmi “Terminal” uue osa võtetel. Sõitsime puhkusele Taisse ja meie lennuk pidi tankimiseks Abu Dhabis pooleks tunniks peatuma. Läks aga teisiti. Kõigepealt segas õhkutõusmist udu, siis sai lenduritel tööaeg läbi ja kõige lõpuks algas Air Finlandi lenduritel streik. Ja kuna Eesti kodanikud vajavad Araabia Ühendemiraatidesse sisenemiseks viisat, siis olime lennujaamas kokku 32 tundi. Miku pidas väga hästi vastu ja nüüdseks oleme maandunud imeilusas Koh Samui lennujaamas ja ka hotelli jõudnud. Elu on jälle ilus.

Täna oli hommikupoole täitsa lumememme tegemise ilm, aga Markus Mihkel õue ei saanud. Tahtmine minna oli küll suur, aga tervis ei lubanud. Miku oli sel nädalal köhas-nohus ja seetõttu oli enamuse ajast sel nädalal kodus.

Kass käis küll õues ja kui ta akna taha istuma tuli, siis mürasid Mikuga teine teiselpool klaasi. Nalja ja naeru sai nii kõvasti.