Markus Mihkel

Eile oli tõesti mõnus talveilm, eriti õhtul. Maja ümber oli ilus lumevaip, temperatuur oli +1 ja tuult ei olnud. Kasutasime seda mõnusat ilma: kelgutasime ja tegime lumememme. Öösel hakkas vihma sadama ja hommikul vajas lumememm kõvasti kohendamist. Kui olime lumememmele korda saanud (ta jäi küll oluliselt lühemaks originaalist), hakkas Markus Mihkel hüüdma: “Memm, memm”. Esialgu tundus, et tal lihtsalt hea meel, et lumememm jälle kena välja nägi. Selgus aga, et meile oli hoopis vana-vanaema külla tulnud ja see tegi Mikule rõõmu.

Olulisemad sõnad sõnad nagu “anna”, emme”, “iss”, “auto”, “süüa”, “juua”, “aitäh”, “õue”, “ei” ja paljud teised on Markus Mihklil selged, pikem jutuvada on siiski veel ta oma keeles. Vahel räägib Miku pikalt ja hoogsalt, aga me ei saa tast aru, kuigi väga tahaks. Mõned vahvad sõnad on ka: “sebe”, semme” ja “kraa”. Viimase äraarvamist oleme mitu korda üritanud, sest “R” on selles sõnas väga selge ja ta räägib sellest alati väga tõsisel ilmel. Kord olime juba kindlad, et see tähendab veoautot (kuna autofilmi vaadates oleme suuri veokaid trakkideks nimetanud). Nüüd tundub, et tegemist on hoopis valgusfooriga, sest ta näitab ja kasutab seda sõna just siis kui me punase tule taga edasisõitu ootame.