Markus Mihkli esimene lause on “See on Po.” (Po on punane teletups). Miku oli ise väga rahul, et lause välja tuli, kordas seda terve õhtu. Ja meile tegi see kõvasti nalja ja rõõmu. Hiljem proovis Markus Mihkel ka “See on auto” ja “see on emme”.
Eile oli tõesti mõnus talveilm, eriti õhtul. Maja ümber oli ilus lumevaip, temperatuur oli +1 ja tuult ei olnud. Kasutasime seda mõnusat ilma: kelgutasime ja tegime lumememme. Öösel hakkas vihma sadama ja hommikul vajas lumememm kõvasti kohendamist. Kui olime lumememmele korda saanud (ta jäi küll oluliselt lühemaks originaalist), hakkas Markus Mihkel hüüdma: “Memm, memm”. Esialgu tundus, et tal lihtsalt hea meel, et lumememm jälle kena välja nägi. Selgus aga, et meile oli hoopis vana-vanaema külla tulnud ja see tegi Mikule rõõmu.
Olulisemad sõnad sõnad nagu “anna”, emme”, “iss”, “auto”, “süüa”, “juua”, “aitäh”, “õue”, “ei” ja paljud teised on Markus Mihklil selged, pikem jutuvada on siiski veel ta oma keeles. Vahel räägib Miku pikalt ja hoogsalt, aga me ei saa tast aru, kuigi väga tahaks. Mõned vahvad sõnad on ka: “sebe”, semme” ja “kraa”. Viimase äraarvamist oleme mitu korda üritanud, sest “R” on selles sõnas väga selge ja ta räägib sellest alati väga tõsisel ilmel. Kord olime juba kindlad, et see tähendab veoautot (kuna autofilmi vaadates oleme suuri veokaid trakkideks nimetanud). Nüüd tundub, et tegemist on hoopis valgusfooriga, sest ta näitab ja kasutab seda sõna just siis kui me punase tule taga edasisõitu ootame.
Tänane päikseline ilm meenutas vägagi kevadet, mõnus oli õues olla. Vali tuul ei seganud päikesest rõõmu tundmast. Linnudki laulsid ning tulbid ja lumikellukesed olid oma ninad maast välja pistnud.
Kui Markus Mihkel punaste põskedega tuppa tuli, siis leidis ta reedese teatri kava, käisime Nukuteatris etendust Tsuhh-Tsuhh vaatamas. Väga emotsionaalne kogemus oli. Miku jälgis põnevusega kogu 35 minutit kui see etendus kestis. Rong Markus Mihklile meeldis ja oli näha, et ta ootas rongi lavale ilmumist. Rongijuht part aga mingil põhjusel Markus Mihklile sümpaatne ei olnud (ehk oli ta liiga häälekas). Iga kord kui rong tuli, oli part ka ja see tegi Mikul meele mõruks, nii et paar korda pidi ema Markus Mihkli sülle võtma. Pärast etendust sai kõiki nukke katsuda ja silitada. Siis oli näha, et Markus Mihkli lemmikloom selles näidendis oli kass.
Markus Mihklile meeldib kõige rohkem mängida autodega ja üldse on autode teema tema jaoks väga põnev. Ka automargid. Koduakna taga meil liiklust ei ole, aga kui linnavahel liigume, siis Miku jälgib tähelepanelikult, mis autod sõidavad ja siis kommenteerib nende marke.
Oluliste automarkide nägemisel on Markus Mihklil alati väga hea meel märgata ja talle meeldib neid ka teistele häälekalt tutvustada: bee-bee (BMW), saa (Saab) ja … emme (Mazda).
Sel nädalal tuli Markus Mihklil päris mitu sõna juurde. Kõik algas teisipäeval, kui Miku oma teist lemmikmultifilmi Autod vaadata tahtis. Ema küsis, kas tahad Mõmmi ja Aabitsat, Miku raputab pead. Ema küsib, kas tahad Lottet vaadata. Jälle pearaputus. Ema hakkas juba Markus Mihkli soovi aimama ja ütles et, kui sa autode filmi tahad vaadata, siis ütle auto. Selle peale Miku proovis veel paar korda “see”-ga hakkama saada, aga kuna ema oli järjekindel, siis kolmandal korral ütleski Miku “auto”. Ja muidugi siis ta saigi seda vahvat autode filmi vaadata.
Ilmselt andis see juhtumine Markus Mihklile julgust juurde uusi sõnu proovida, sest lisaks tuli sel nädalal juurde veel mitu sõna: memm, oota, tool, süüa, da-daa, tsau, õnne. Memmega seostuvad Mikul nii vana-vanaema kui lumememm. Huvitav oli see, et kui me reedel vana-vanaema juurde sõitsime, siis juba suurelt teelt maha keeramisel hakkas ta “memm” ütlema (kuigi me ei ole seal viimasel ajal väga tihti käinud). Ja kui neljapäeval lumememme tegime, siis ütles selle kohta ka memm.
Markus Mihkli üks lemmikmultifilm on Leiutajateküla Lotte, ta on seda vaadanud hästi palju kordi. Kuna Miku veel ei räägi, siis ega me ju täpselt ei tea, millised stseenid talle meeldivad või mis talle sealt filmist meelde on jäänud.
Jõuluvana tõi Markus Mihklile Lotte raamatu, selle üle oli tal väga-väga hea meel. Nüüd ta vaatab seda raamatut ja seletab sinna juurde omas keeles. Kui talt küsida tegelaste nimesid, siis ta teab neid tõesti väga täpselt. Üllatav oli see, et ta teab ka filmi stseene väga täpselt. Raamatus on näiteks pilt sellest kui linnud lõunamaalt saabuvad. Selle pildi juures oli järgmine jutuajamine:
Isa: Linnud lendavad. Kas sa mäletad kellele üks lind nina peale kukkus? Kas oli Lottele?
Miku: Pearaputus ja mkmm
Isa: Kas Albertile?
Miku: Pearaputus ja mkmm
Isa: Kas Brunole?
Miku: Pearaputus ja mkmm
Kas: Kas Oskarile?
Miku: Rõõmus noogutus
Lapsed teavad kindlasti rohkem kui me arvame …
Markus Mihkel alustas uut aastat suplemisega Kalev SPA-s. Me ei olnud juba mõnda aega basseinis käinud ja seega ei teadnud täpselt, kas Markus Mihklile endiselt ujuda meeldib. Meeldis ja kuidas veel. Miku lihtsalt kilkas enamuse aja rõõmust.
Markus Mihklil olid käte ümber ujumisrõngad ja nii sai ta vabalt mööda sooja basseini ise ringi liikuda. Kui vesi vahepeal üle pea loksus, siis olid nali ja naer platsis. Vastuvoolu basseinis oli ka vahva. Seal Miku hoidis nii kaua torust kinni kui jaksas ja siis lasi lainetel end kanda. Hästi vahva ujumine oli.
Natuke kriitikat ka. Kaheaastase lapse huvidega Kalev SPA-s väga palju arvestatud pole. Tegevust on kindlasti koolilastele (torud) ja päris väikestele. Üheaastane saab jah põlvini vees Limpa basseinis sulistada ja vees istudes ta ilmselt naudib kuidas pardil suust vesi jookseb. Mikule see väga pikalt huvi ei pakkunud ja ka vesi ei olnud seal pikalt olemiseks piisavalt soe. Pealegi oli vees istudes suur osa kehast ju veest väljas. Vastuvoolu basseinis oli vesi veel jahedam, seega ka pikalt olla ei saanud. Pime oli seal ka, millegipärast just selle basseini kohal valgustus puudus. Põhiliselt ujus Miku soojas mullibasseinis. Siin aga tahtsid täiskasvanud ehk lihtsalt mõnuleda ja üks kilkav kaheaastane põnn ei pruukinud kõigile sellist rõõmu valmistada kui meile.
Pärast sai Miku kohalikus söögikohas lihapalle süüa. Ujumisega oli Markus Mihklil kõht nii tühjaks läinud, et taldrik sai lihapallidest ja salatist kiiresti tühjaks. Lihapallide juurde pakuti lastepraes friikartuleid. Huvitav miks? Miks ei oleks see võinud olla hautatud juurvili või kartulipuder, mis lastele paremini võiksid sobida? Miku pole varem friikartuleid söönud ja ka täna ei sattunud ta neist vaimustusse, mõne ikka näksis, kuna kõht oli hirmus tühi.
Kummaline oli ka see, et peale ujumist oleks pidanud kohe õue minema, ka selleks, et restorani jõuda. Õnneks oli üks vastuvõtulaua töötaja nii lahke, et saatis meid oma kaardiga uksi avades liftini, et ma saaksime maja seest minna.
Kokkuvõttes jäid positiivsed emotsioonid peale, aga natuke kahju, et väiksed asjad, mis oluliselt parandaksid muljet Kalev SPA-st, on tegemata jäetud.