Markus Mihkel

Markus Mihkel käis nädalavahetusel kalal. Kala ta veel ise välja ei püüdnud, haugi kättesaamise eest hoolitsesid isa ja sõbrad, aga paadiga sõita oli väga äge. Miku nautis täiel rinnal kui niiske meretuul sõidu ajal näkku vuhises. Markus Mihklile ei meeldinud vaid see osa kalastamisest kui paat seisis, et spinningut loopida. Kalamehe kannatust tuleb veel arendada.

Turvalise paadisõidu jaoks peab päästevest seljas olema. Tore kui on sõbrad, kes on hoolitsevad selle eest, et ka kõige väiksemad saavad merele minna õiges suuruses vestiga.

Viimastel päevadel on Markus Mihkel põhjalikult tutvunud Tallinna matkatarvete poodidega. Ühel hetkel Miku lihtsalt hakkas “tagurdama” Matkaspordi poe ukse peal. Kuid midagi talle poodides ikka meeldis ka. Näiteks varastamisvastased klõpsud meenutavad Markus Mihklile vist lutti, sest ema-isa tabasid Miku just siis, kui ta seda suhu sihtis. Ja täna seletas ta saabaste riiuli juures omas keeles väga asjalikult ja üritas vanematelele oma maitse järgi jalanõusid pakkuda.

Aga saapad on nüüd olemas. Markus Mihkli jaoks on nendel matkasaabastel veel kõvasti kasvuruumi,
aga vähemalt sai proovida …

Kirsid on valmis ja Markus Mihklile see meeldib. Meil on kaks väikest kirsipuud, mis tänaseks pooleldi kirssidest juba tühjaks söödud. Miku tabas selle ise ära, et huvipakkuvad on vaid punased kirsid, rohelised ei tõmmanud üldse ta tähelepanu.

Markus Mihkel kuulab sõna ka selle koha pealt, et kui ta ise kirsi nopib, siis tuleb see ema kätte tuua, kes kivi välja võtab. Eks Miku teeb vahel harva muidugi ka erandeid, no unustab lihtsalt, sest need tumepunased mahlased marjad on päikse käes ju nii ahvatlevad …

Markus Mihklile meeldib teiste lastega mängida. Meie naabrilapsed on kas palju suuremad või siis natuke liiga väiksed veel. Nii ongi Mikul hea meel kui temaga ühes mõõdus lapsed külas käivad. Täna käis Trevor ja hästi tore oli.

Markus Mihkel ja Trevor mängisid koos liivakastis ja liumäel, viskasid palli ja sõitsid autoga. Tore oli, et nad said asjade jagamisega kenasti hakkama. Kodus, lõunaune eel, oli Trevor emale muljetanud muudkui korrutades “poiss” ja “tädi” sellise suure elevusega, justkui tahaks varsti jälle Mikuga mängima tulla.

Avastasime Lotta-Mii pildiblogist, et meie kodu lähedal on Kuristu Miniloomaaed. Täna pärastlõunal käiski Markus Mihkel tutvumas sealsete vahvate elanikega. Miku esimene üllatus oli suur – nii palju loomi ja kõiki võib katsuda.

Markus Mihkel tegi tutvust ponide, jäneste, Vietnami kodusea, kanade, hanede, jaanalinnu ja kitsedega. Kitsed lasid hästi ennast katsuda, kui neile leiba pakkuda. Miku andis ka ise neile oma peost leiba. Kui kits vahepeal nina tõstis. oli Markus Mihklil veel üks tükk käes. Selle pani Miku kiiresti omale suhu.

Klotsid on meil olnud juba mõnda aega, seni on aga nendest ehitamine rohkem emale-isale rõõmu pakkunud. Veel eelmisel nädalal meeldis Markus Mihklile klotse lihtsalt kotist välja kallata ja siis natuke ka tagasi panna. Teine mäng oli selline, et ema või isa ehitas torni ja Miku oli juhendaja umbes viieks minutiks. See kõik aga muutus päevapealt sel esmaspäeval.

Markus Mihkel tõi koti klotsidega ja kallas ümber. Ja siis mitte ei läinud ära, vaid hakkas ehitama torni ja nii 20 minutit järjest. Ema ja isa imestus oli suur. Sama kordus eile, ainult isegi pikemalt ning tänagi tekkisid meie põrandale päris kõrged modernse arhitektuuri esindajad.

On 7. juuli 2007, kell on 7 natuke läbi ehk 07/07/07 07:07:07.
Markus Mihkel magab sellisel kellaajal nagu ka teised pereliikmed laupäeva hommikul. Mikule meeldib hommikuti kaua magada. Tavaliselt äratab ema teda kella 10 ajal, et siis koos puhanult päevatoimetusi teha.

Markus Mihkli vana-vana-vanaema Senta Marie Pauline, kes elas 99 aastaseks, rääkis Miku emale ikka, et suvel tuleb iga päev peotäis marju süüa, siis on talvel tervis tugev. Praegu, kui marjad järjest valmivad, oleme püüdnud sellest reeglist kinni pidada. Täna oli eriti uhke – Markus Mihkel sai marju ise põõsast noppida.