Vahel mänguasjad poevad peitu. Täna leidsime diivani tagant vanaema kootud kassi. Markus Mihklil oli väga hea meel vana sõber üles leida, ta tahtis teda kohe kallistada ja musitada. Ema keelama: Ära suhu pane, ta võib-olla tolmune. Selle peale Miku võttis kassi suu juurest ära, mõtles natuke ja jooksis kapi juurde ning hakkas tolmuimejat välja võtma …
Soojal suveõhtul käisime rannas. Esialgne plaan oli rannas lihtsalt jalutada. Kakumäe rannas oli mitmeid huvitavaid tegevusi lastele – sai ronida, kiikuda ja liumäest alla lasta. Markus Mihkel proovis ronida. Isa-ema üllatuseks ronis ta iseseisvalt mööda raudredelit päris kõrgele, 4-5 astet mööda kaart. Köiest redel aga kõikus ja seal ei tundnud Miku end veel kindlalt.
Kella 9 ajal oli rannas veel päris palju rahvast, lapsed kilkasid ja möllasid, täiskasvanud nautisid erineval moel Eestimaa sooja suve. Markus Mihklile meeldis väga, tegemist oli nii palju, et meie hea isuga pojakesel ei olnud aega süüagi. Tore õhtu oli.
Kuigi vanuse järgi võiks see olla Markus Mihkli teine jaanituli, on see tegelikult esimene. Eelmisel aastal olime jaanilaupäeval Lapimaal ja sel päeval oli ilm väga tuuline ning pisut ka vihmane, seetõttu tegime jaanitule kaminasse. Sel aastal aga oli päris jaanituli, esimene Markus Mihklile.
Markus Mihkel lõpetab gümnaasiumi 2025. aasta kevadel. Päris hämmastav aastaarv. Ka 2007. aasta tundus 1980-date lõpus, kui Henri oli pooleteist aastane, tundmatu ja kauge tulevik.
Päikeselisel nädalavahetuse päeval käime ikka rannas, sest paljajalu kuumal liival ja vees käimine on ju lapsele kasulik. Markus Mihklil on ka uni rannas magus. Nii ta magaski ka täna Klooga rannas üle tunni oma väikses kärus, meretuul mõnusalt paitamas.
Pärast rannaskäiku oli kõht päris tühi. Ema-isa grillisid liha ja juurvilju. Ka Markus Mihklile maitseb selline toit koos värske salatiga. Mikul juhtub vahel, et kõik, mis ta taldrikust lusikale saab, ei jõua suhu. Nii kukubki mõni toidutükk maha.
Kui Markus Mihkel oli peale sööki “Aitäh” öelnud ja toolist välja saanud, siis näitas isa, et üks mahakukkunud lihatükk tuleb lõkkesse visata. Miku võttis selle sõnakuulelikult üles ja asus lõkkeplatsi poole teele. Viimasel hetkel aga otsustas ümber, et toitu ei visata ära ja pani lihatüki kiirelt suhu.
Sel nädalal on kaks toredat juhtumist toimunud. Kõigepealt esmaspäeval basseinis. Peale ujumist mängib Markus Mihkel alati pisut mängutoas, et korralikult kuivada pärast pooletunnist suplust. Kui oli aeg koju minema hakata, siis ema võttis kotist garderoobinumbri ja autovõtme. Erinevalt tavalisest huvist autovõtme vastu, võttis Miku enda kätte garderoobinumbri ja jooksis sellega garderoobitädi juurde ning ulatas talle numbri. Siis pani Markus Mihkel käed selja taha ja jäi alt üles vaadates ootama, mis talle antakse. Kui tädi talle kingakoti ulatas, ütles Miku “A-täh!” ja andis koti emale.
Täna hommikul kui puder oli soojenemas, läks ema õuest söögitooli tooma ja palus Mikul oodata. Kui ema õuest tooliga kööki jõudis, oli Markus Mihkel ennast juba ise aidanud – ta oli leidnud köögikapist maisihelbeid. Miku kükitas kööginurgas maisihelveste paki juures ja sõi vaikselt.
Markus Mihkel käis nädalavahetuse mõlemal päeval rannas – laupäeval Pärnus ja pühapäeval Kloogal. Rannapäevad olid erinevad. Pärnus oli tugev meretuul randa toonud mõnusalt sooja vee. Kui Miku oli üllatusest nii suurest hulgast veest üle üle saanud, jooksis ta vette. Markus Mihkel nautis madalas vees edasi-tagasi jooksmist, vahepeal potsatas ta ka vette. Ja iga kukkumise peale ütles Markus Mihkel “Opp-paa!” Igatahes rõõmu oli kuhjaga. Päris huvitav kui kauaks ta ise oleks vette sulistama jäänud.
Pühapäev oli uus päev ja uus rand. Klooga rannas oli vesi külmem ja vette minek läbi adruse liiva. See ei meeldinud Markus Mihklile eriti ja nii nautis ta Kloogal pigem liivaga mängimist mõõtmatus liivakastis. Õhtuks oli Miku päris väsinud, nii et jäi tavapärasest poolteist tundi varem magama.
Markus Mihkel on suur veesõber. See ei avaldu mitte ainult basseinis ja vannis, vaid ka kastmisvoolik pakub Mikule suurt lõbu. Ükspäev isa näitas Markus Mihklile, kuidas töö voolikuga käib, kastmine meeldis talle ning mehed tegid seda ka koos.
Järgmisel päeval, kui ema oli voolikust täitnud kastekannu ja vooliku maha pannud, otsustas ka Miku kastmisel abiks olla. Markus Mihkel haaras maast vooliku ja vaid hetkega olid ema riided täiesti märjad. Miku oli muidugi väga rahul, et isa õpetused eelmisest päevast meeles …
Seda, et Markus Mihklile palli meeldib visata, oleme ammu täheldanud. Lisaks niisama viskamisele meeldib talle palli ka korvirõngasse visata. Ja kõige rohkem just seda palli, mis rõngaga enam-vähem sama mõõtu.
Kas pole õige pallihoid? Ja punktid tulid sellest viskest muidugi ka!
Markus Mihkli tegemised on viimastel päevadel väga ohtlikuks muutunud. Ta ronib igale poole, kuhu vähegi võimalik. Köögis lükkab või tõstab tooli sinna, kus huvitav tundub ja ronib siis toolile ning sealt edasigi. Ka vankris magamisega on nüüd lõpp, sest Markus Mihkel avastas, et sealgi on võimalik turnida.
Turnimise põhjus võib olla see, et Miku tunneb võimlemistundidest puudust. Neid nüüd suvel ju enam pole. Videol ongi tore palliharjutus viimasest võimlemistunnist nädal tagasi. Harjutuses on ülesanne pall ette visata, see kinni püüda ja emale tuua. Markus Mihkel sai viimasest osast aru nii, ülesanne on pall kätte saada ja siis oodata, kuni õpetaja ta ema juurde koos palliga saadab.