Markus Mihkel

Pärast nädalat oli jällenägemine suur rõõm. Esmalt oli Markus Mihkel üsna ehmunud, kui ema üle ukse astus, süda põksus päris kõvasti. Läks natuke aega, kui ta süles pea vastu emmet surus ja “jutustama” hakkas. Kodus teistega kohtumine läks juba rõõmsamalt.

Nädalaga oli Miku õppinud näitama, kui pikaks ta kasvab kui hästi sööb (ja seda tegi ta vanaema juures kõvasti) ja ka seda kui vana ta on. Kuna hea toiduga tuli ka kilosid juurde, siis vanaemal läks Markus Mihkli süles tassimine raskeks. Nii tuligi Mikul trepist ühest käest kinni hoides käimine ära õppida ja ta sai nii neljandale korrusele minemisega hakkama.

Ja oma kaamel on nüüd Markus Mihklil ka, selline väike küll, aga Mikule ta meeldib.