Markus Mihkel

Liivakast on nüüd olemas. Isa peitsis liivakasti lauad kenasti punaseks ja eile panid mehed liivakasti kokku. Markus Mihkel teeb nüüd kuiva trenni, varsti tuleb ehk liiv ka …

Markus Mihkli laupäev algas osavõtuga talgutest. Nimelt sõbra Eriku ema korraldas Ilmarise ja Olevi tänava nurgal oleva mänguväljaku koristustalgud. Laste atraktsioonide ümbruses oli palju sodi, mis tuli ära koristada. Suurema riisumistöö tegid küll ära vanemad, aga Erik, Miku ja teised lapsed pidid ju “päh-päh” tehes näitama, et mida täpselt riisuda tuleb.

Pärastlõunal käisime Varbola linnuses. Päris tore koht, huvitavad võimalused ronimiseks ja turnimiseks, saaks ka pikniku pidada ja meie kodust vaid 40 km sõitu. Saime ka hiliseid sinililli ja ülaseid nuusutada. Pilt ongi tehtud Varbolas.

Kuna ilm oli päris jahe, siis õueminekuks peab kindlasti müts peas olema. Kui Markus Mihklile müts pähe panna, siis ta läheb kindlasti peeglist vaatama, et kas müts sai ikka otse.

Hambaid on ka Mikul jälle juures, alumised silmahambad on ka olemas. Ei teagi täpselt, millisel päeval sel nädalal need viimased kaks välja pugesid, igatahes on nüüd Markus Mihklil 16 hammast.

Võrreldes eelmise aastaga on sel kevadel kõik kevadekuulutajad saabunud vara. Kui eelmisel aastal tegime silladest pilti 30. aprillil, siis tänaseks on sillad juba praktiliselt närtsinud, muru on juba väga roheline ja pungad on kohe-kohe puhkemas. Tänane ilm oli küll päikseline, aga tuul oli väga külm. Sellegipoolest ei tahtnud me peale eilset vihmapüha toas istuda ja nii käisime ka maaõhku hingamas.

Markus Mihkel avastas täna liivaga mängimise mõnu. Ta istus lausa 15 minuti ühe koha peal ja tõstis liiva ühest kohast teise. Mõtlesime, et siis ongi ehk õige aeg liivakast osta. Täna me siiski midagi sobivat ei leidnud – tahaks ilusat puust ja kaanega, mis ei maksaks tervet varandust. Ehk on soovitusi?

Teine silmahammas on ka välja pugenud, nüüd on Markus Mihklil 14 hammast, on jäänud vaid kuue piimahamba tulemise mured ja rõõmud.

Üllatus-üllatus, Markus Mihkel avastas täna, et ta on konkursi Ajaveeb 2007 nominent ajaveebide kategoorias “Inimesed”. Nominentide nimekiri ise on siin: Ajaveeb 2007 nominendid
Suur tunnustus, aitäh!

Võitjad kuulutatakse välja 12. mail 2007

Õhtuti on meil selline rutiin, et kui ööriided seljas, siis Markus Mihkel paneb oma pehmed ja karvased mänguloomad pikali ja neile teki ka peale ning siis on ise ka nende kõrval natuke aega pikali. See tekitab ilmselt hea tunde ja uni tuleb hea.

Täna tekkis Markus Mihklil soov kolm väiksemat looma – karu, elevandi ja kaamli – mujale magama panna. Kolme looma korraga sülle võtta oli keeruline, üks neist tahtis kogu aeg maha pudeneda. Miku oli nii püüdlik ja järjekindel, ta tõesti üritas. Tahtsime seda pildilegi saada, aga selleks ajaks kui fotoaparaat väljas, oli tuju juba muutunud ja nii juhtuski, et pildile jäi hoopis lendav elevant.

Kuna ilm läks nädalavahetusel ikka täitsa soojaks (kraadiklaas näitas 17 kraadi varjus), siis oligi õige aeg grillimasin välja tuua ja sõbrad külla kutsuda. Markus Mihkel veel grillitooteid väga ei nautinud, küll aga meeldis talle see, et sai palju õues olla. Ja ühe meeste žesti õpetasid külalised Mikule ka, kuidas “yes-yes” käega näidata. See tegi nalja nii Markus Mihklile kui ka teistele.

Markus Mihkel on nohune, küllap see kevadine soe on ikka salakaval olnud – tundub ju küll, et päikse käes on soe, aga tegelikult on tuul päris jahe. Ja nii see nohu tulebki. Nüüd ongi Miku teist päeva tubane.

Meie kass sai vist aru, et Markus Mihklil olemine ei ole kõige parem. Kui Miku Teletupse vaatas, siis kass ronis sülle teda soojendama. Kiisu Nelson on ka muidu väga hoolitsev – kui Markus Mihkel nutab, siis alati tuleb tema juurde ja jälgib, mida me ette võtame, aga sülle ronis esimest korda.

Markus Mihkel käis täna Pärnus. Pärast vanaema pakutud maitsvaid viinamarju ja piprast marineeritud kurki (mis maitses Mikule miskipärast eriti) oli kõht parasjagu nii täis, et jalutuskäik rannapromenaadil oli igati asjakohane. Päevitajaid me rannas ei näinud, küll aga oli meri lund ja jääd kuhjanud. Vaatamata sellele oli liiva sees mõnus joosta.

Üks hammas tuli ka Markus Mihklile vahepeal juurde. Sel tulemise ööl tegi see silmahammas parasjagu haiget, Miku lausa istus voodis ja tihkus nutta. Nüüd on hambaid 13.

Pärast nädalat oli jällenägemine suur rõõm. Esmalt oli Markus Mihkel üsna ehmunud, kui ema üle ukse astus, süda põksus päris kõvasti. Läks natuke aega, kui ta süles pea vastu emmet surus ja “jutustama” hakkas. Kodus teistega kohtumine läks juba rõõmsamalt.

Nädalaga oli Miku õppinud näitama, kui pikaks ta kasvab kui hästi sööb (ja seda tegi ta vanaema juures kõvasti) ja ka seda kui vana ta on. Kuna hea toiduga tuli ka kilosid juurde, siis vanaemal läks Markus Mihkli süles tassimine raskeks. Nii tuligi Mikul trepist ühest käest kinni hoides käimine ära õppida ja ta sai nii neljandale korrusele minemisega hakkama.

Ja oma kaamel on nüüd Markus Mihklil ka, selline väike küll, aga Mikule ta meeldib.