Markus Mihkel ei saanud seekord perega reisile kaasa tulla, sest tekkis tuulerõugetesse haigestumise oht. Nii tuligi emal-isal teha raske otsus ja sõita beduiinidele Omaani kõrbesse külla ilma Mikuta.
Eilse seisuga ei olnud Markus Mihklil veel täppe tekkinud, ema-isa igatsus Miku järgi on aga küll väga suur.
Kuna meie aed on tänu liivasele pinnasele juba päris kuiv, siis täna oli just õige aeg päikese käes esimesed riisumised teha. Ka Markus Mihkel käis rehaga ringi ja üritas abiks olla. Suuremad oksad tuli ju käsitsi kokku korjata, see oli ka päris tore tegemine.
Õues ringi jalutamine on vahva, kuigi pind ei ole nii sile kui toas. Seetõttu tuleb kukkumisi vahel ette. Kui toas saab Miku naksti püsti, siis õues unustab ta kukkudes ennast rohuliblesid ja käbisid uurima ja püstiajamisel ootab abi.
Markus Mihkel veetis kauni kevadpäeva Kesk-Eestis sugulaste juures. Ilm oli tõesti soe, päikese käes ligi 20 soojakraadi. Kuna ema oli Katile jätnud instruktsioonid riietumise osas vastavalt eilsele ilmale (ja pealegi on kevadine soe alati petlik), siis riietus oli Mikul pigem talvine.
Taadikveres oli mõnus – teel sinna nägime kuut metskitse orasel söömas, kutsu oli sõber, kanad jalutasid ringi ja suure hooga kiikumine oli igati lõbus!
Markus Mihkel jutustab palju, kõigest ei saa me veel ainult kahjuks aru … Aru saab ta emakeelest kenasti, aga vastu räägib oma keeles.
Paberitükid maas on sellepärast, et mängisime PU-d ehk paberihunti ja siis veel lumesadu.
Pärast vanniskäiku ja ujumist on Markus Mihkli juuksed päris krussis. Need tunduvad küll sellised pehmed beebilokid olevat, mis peale juukselõikust ei pruugi enam tulla, sellepärast tuligi pilt ära teha, et oleks tulevikus tore vaadata.
Lumememme sai Markus Mihkel aknast vaadata vaid paar päeva, sest kevad tuli viimasel nädalal ikka täie hooga peale. Nagu laulus: “Kui sind paitab päikene, sulad hoops väikeseks”, nii kahanes ka meie lumememm Mikust väiksemaks.
Miku on hakanud käsi laiutades välja näitama, et midagi enam ei ole. Markus Mihkel laiutas täna käsi ka lumememme kohta, justkui öeldes: “Ei ole lumememme!” Eks Miku proovis ka lumememme natuke paremaks kohendada, aga see ei õnnestunud, kuna lund oli päris vähe.
Nõmmel sobivad lumememmele silmadeks ja nööpideks männikäbid, suuks ja ninaks kuusekäbid. Lumememme tegime akna taha nii, et Markus Mihkel sai seda pärast toast mõnusalt vaadata ja teistelegi näidata.
Eile õhtusöögilauas:
Kati lõpetas söömise esimesena ja enne kui ta oli jõudnud tooli laua alla lükata, vaatas Markus Mihkel talle nõudlikult otsa ja ütles: “Atäh!” Kati ütles seepeale “Aitäh!” Meile tegi see muidugi nalja! Sellest sai Miku innustust juurde ning andis ka Henrile ja isale samamoodi märku kui nad söömise lõpetasid.
Täna, kui õhtust sõime, kordus sama.