Markus Mihkel

2006. aasta lõpuks on Markus Mihklil suus neli purihammast (kokku hambaid 12). Mikule maitsevad näiteks piparkoogid ja õunad, mille närimisel on purihammastest palju kasu. Eks nende hammaste tulemine oli natuke vaevarikkam kui esimeste puhul, olid ka mõned unetud ööd, aga see käib ju asja juurde.

Päevarežiim on Markus Mihklil juba täitsa suure poisi moodi – ainult üks päevane uni. Öösel magab Miku 9-st 9-ni ja päeval tund või kaks lõuna ajal. Aastaga on toimunud suured muudatused .

Lõbusat vana-aasta lõppu ja soovide täitumist uuel aastal kõikidele Markus Mihkli sõpradele!

Küll on toredad need pikad pühad – Markus Mihkel käis külas vanaemadel ja vanaisadel. Tore oli isaga vanaisa juures meestejutte rääkimas käia, see tegi Miku meele rõõmsaks ja rahulikuks.

Igal pool olid ka ilusad kuusepuud. Kodus Miku imestab ja rõõmustab igal hommikul uuesti kuusepuu üle. Meie kartus, et Markus Mihklit seoses kuusepuuga keelama tuleb hakata, ei osutunud tõeks.

Mustamäel vanaema-vanaisa juures oli teine väike päkapikk Daniel ka ja jõuluvana – punase mantli ja valge habemega – käis ka.

Markus Mihkel rõõmustab väga kui isa töölt koju jõuab – kui välisuks käib, siis Miku piilub trepipulkade vahelt, näitab näpuga ukse poole ja ütleb “Isss”. Isa tuleb töölt ja rõõm teineteise nägemisest on siiras – Miku saab sülle ja varsti, kui õhtusöök söödud, siis saab vahvaid mänge koos ette võtta.

Markus Mihklile meeldib isaga palli mängida – isa oskab nii hästi pinksipalli visata. Koos on tore ka klotsidest maja ehitada – isa ehitab, Miku võtab koost lahti. Ja muidugi meeldib Markus Mihklile, kui iss ta üles tõstab – kas siis kukile või niisama – kõrgemalt on vaade hoopis teine ja põnevam.

Täna oli väga mõnus isa ja poja õhtu, sama vahva kui aasta tagasi.

Eile toimus lasteklubis Väike Päike pildistamine. Üks ruum klubis oli fotostuudioks tehtud ja seal siis järjest pildistati lapsi. Pildistamine toimus päris vara – juba pool tundi enne kella 10-st võimlemistundi. Lapsed olid seetõttu pisut tõsisevõitu, aga pildile said siiski pea kõik meie võimlemistunni sõbrad (vasakult) – Kristofer, Karl, Miku ja Kirke, vaid Enrico puudus.

Ilmselt teab enamik lapsevanemaid seda tõde, et aastase lapsega ei saa asju väga täpselt planeerida. Tahtsin filmida seda, kuidas Markus Mihkel viiest klotsist järjekindlalt kaelkirjaku kokku paneb. Ta teeb seda vahel mitu korda järjest – paneb kokku ja siis jälle lammutab laiali. Kui ma kaamera välja võtsin, oli klotside panemise isu kadunud.

Kaamera ette jäi aga see, kuidas Markus Mihkel veepudeli ja korgiga mängib. Filmimise ajal avastas Miku selle, kuidas ilma pudelit kallutamata janu saab kustutada – vett tuleb näpuga võtta.

Plaanide muutmist juhtub meil iga päev, aga sellest pole ju midagi, eriti kui mitu korda päevas teeb Markus Mihkel oma vastupandamatut naeratust, just sellist nagu viimases kaadris

Markus Mihkli haiglaskäik lõppes alles täna, kuigi algul anti lootust, et läheb vähem aega. Aga ju arstid teavad, kuidas õige on.

Pärast nii pikka aega väikeses ruumis olemist tundus kõik nii põnev. Terve kodutee Miku istus vaikselt ja vaatas lummatult autoaknast välja. Ja kodus tundus kõik nii huvitav. Kiisugi tundis rõõmu, teistest rääkimata. Kodus oli terve õhtu rõõmus, justkui pidupäeva meeleolu.

Markus Mihkel (koos perekonnanimega saab lühendada MMS) jäi neljapäeval nohusse, reede õhtuks oli ka köha platsis. Vaatamata vanemate ravivatele tegevustele läks laupäeval köha vaid hullemaks ja nii otsustasimegi tulla Lastehaigla vastuvõtutuppa igaks juhuks kuulama. Seal kuulutas arst välja bronhiidi (hiljem selgus et viirus) ja saatis Miku ÄRI (Ägedate Respiratoorsete Infektsioonide) osakonda.

ÄRI osakonnaks võib seda nimetada aga ka selle poolest, et siin on WIFI ja meil on omaette kabinet (tegelikult palat). Inimesed on siin väga toredad ja abivalmid. Markus Mihkli tervis on selle 24 tunniga, mis me siin oleme olnud, oluliselt paremaks läinud. Kuigi siin on olemine igati mõnusaks tehtud, loodame siiski homme-ülehomme koju saada.