Markus Mihkel käis täna Pärnus vanaemal külas. Hästi tore oli! Miku näitas vanaemale kui kiiresti ta saab ühest toast teise roomata ja kui kitsast kohast laua ja tooli vahelt ta läbi pugeda oskab, kui ikka tahtmine on. Ja muidugi käis Markus vanaemaga rannapromenaadil jalutamas ja purskkaeve imetlemas.
Markus Mihkel näitab näpuga sellele, mis või kes talle meeldib. Selline tunne on, et ta nagu tahaks öelda: “Mulle meeldib see!”, sest tavaliselt käib sinna juurde ka naeratus. Kui eriti tore on, siis ta näitab kahe käega ja vehib nendega.
Reisil sõitsime palju rongiga. Rongis leidis Markus Mihkel ikka kellegi, kes talle eriti meeldis ja siis ta hakkas sinna poole näpuga näitama. Sageli inimesed mängisid temaga kaasa ja nii oli väga lõbus. Kui varem oli Miku pigem häbelik, siis nüüd tundub, et temast on “rahvamees” saanud.
Markus Mihkel käis täna jälle Šveitsi Alpides matkamas. Mõlemal päeval on Miku matka ajal ka kenasti maganud, sest õhk on ju puhas ja nii palju ilusaid vaateid väsitab. No kasvõi see vaade. Ju selliste vaadete tõttu ongi Šveitsi lehmade piimast tehtud juust nii erinev.
Markus Mihkel jalutas täna lumiste mägede vahel, 2200 meetri kõrgusel Alpides kaunil rohelisel aasal. Kõigepealt sõitsime Wengenist köisraudteega Männlicheni ja sealt võtsime ette jalutuskäigu Kleine Scheideggi. Õhk oli nii puhas, et Markusel tuli magus uni. Nii magus, et isegi lehmakellad teda ei äratanud.
Ja siis kui uni oli magatud, oli Markus Mihkel vaateplatvormil, kust vaade lumistele tippudele – Eiger, 3970m, Mönch, 4107m, Jungfrau 4158m. Vaade oli kaunis ja päike oli ere, põsed olid õhtuks jalutuskäigust punased.
Markus Mihkel sõitis täna esimest korda lennukiga ja kohe kaks sõitu järjest. Lennureisid olid kumbki ca 1,5 tundi pikad. Miku pidas need kenasti vastu, võib öelda, et lennureisid meeldisid talle.
Esimese sõidu algus oli väga põnev, olid ju tema jaoks uued nii hääled kui kiirused. Tallinnast Kopenhagenini Markus Mihkel magas enamuse ajast. Kopenhagenist Zürichini oli Miku ärkvel ja jälgis huviga, mis toimub.
Markus Mihkel käib juunist alates kaks korda nädalas Kesklinna Lastepolikliiniku basseinis ujumas. Ikka pool tundi korraga teisipäeviti ja neljapäeviti. Basseinis on hästi tore, seal saab Miku ujuda, vett laia kaarega pritsida ja ka sukelduda.
Sukeldumine käib nii: emme ütleb:”üks, kaks, kolm ja sukelduu!” Esimeste sõnade ajal ema ujutab Markust edasi-tagasi ja viimase sõna ajal läheb sukeldumiseks. Vahva on see, et Markus Mihkel hoiab vee all silmad lahti (ta ju tahab näha, mis seal paistab). Kõige pikemad sukeldumised on 3-4 sekundit ja vee alt välja tulles on on Miku väga õnnelik.
Markus Mihkel on väga hea söögiisuga kõik need üheksa kuud olnud. Kõik toidud, mida talle pakkuda, maitsevad ühtmoodi hästi. Alguses oli pisut raskusi kõrvitsapüreega, aga see oli pigem vist seetõttu, et Markus ei osanud esialgu lusikaga söömisest aru saada.
Hommikuti ja õhtuti sööb Markus Mihkel putru, lõunaajal juurviljapüreed lihaga ja õhtuooteks puuviljapüreed. Ja üks öine piimakord on meil ikka veel ka 
. Juurviljapüreed keedame kodus ise, puuviljapüreed ostame poest. Juurviljapüreed on enamasti porganist ja erinevatest kapsastest, sest kartulit Miku praegu veel süüa ei tohi.
Täna öösel puges neljas hammas ka välja, nüüd on eriti hea õunu nosida. Eestimaine õunahooaeg on ju kohe käes.
Markus Mihkel sai täna üheksakuuseks. Päev ise oli väga tore, kohe ärgates oli Markusel naeratus näol ja tuju suurepärane (nii on see ka teistel hommikutel). Ilm oli päikseline. Sünnipäeval käis Miku jälle üle paarinädalase vahe basseinis ujumas ja see oli tõesti vahva, sest basseinis sai kahe käega vett pritsida ja nii sai kõvasti nalja.
Ja õhtu oli ka tore. Kui isa töölt tuli, tõstis ta Markus Mihkli 9 korda õhku ja tegi pilti ka!
Mõõdud üheksakuuselt on 10,9kg ja 78cm.
Markus Mihkel tõusis täna esimest korda ise istuma. See juhtus siis, kui mehed kolmekesi kodus olid. Kõigepealt ajas Miku ennast kasti najal põlvedele ja edasi juba potsti istukile. Nii vist oli, sest täpselt seda keegi ei näinud. Henri lihtsalt küsis ühel hetkel: “Kas ta nüüd juba istubki ise?” ja selle peale vastas isa: “Näe istub jah. Nii vahva.”
Markus Mihkel istus uhkelt ja rõõmsalt, käega kasti patsutades, ta oli ise väga uhke oma saavutuse üle.