Markus Mihkel

Muru on roheline ja lilled pakuvad rõõmu, kevadpühad.
Päike on soe ja nii saab Markus Mihkelgi päris palju õues olla ja uut avastada. Sinised sillad köitsid Miku tähelepanu täna päris pikalt.

Markus Mihkel oskab kalli teha ja musi anda. Musi on muidugi suht märg.

Kalliga on selline lugu, et kui Markus Mihkel on süles ja talle öelda: “Kalli-kalli”, siis selle peale Miku kallistab . Päriselt.
Minu arvates kaheksal juhul kümnest võtab ta kaela ümbert kinni ja teeb märja musi.

Vahel on janu ja vesi maitseb siis hea. Markus Mihkel saab joogipudeli hoidmise ja kallutamisega ise hakkama. See on ju päris vahva tunne, et sa saad ise oma janu kustutada. Kallutad – ja maitsev veetilk tuleb suhu. Päris iseseisvuseni on veel ikka aega, sest pudeli peab keegi Mikule enne kätte andma.

Paar nädalat tagasi avastas Markus Mihkel oma varbad. Kui varbad paljad, siis on neid mõnus uurida. Ja mitte ainult. Miku on avastanud, et varvastega saab ka igemeid sügada. Nii juhtubki, et kui aga võimalus on, siis varbad suhu lähevad.

–ps
Proovisin ka ennast nii painutada, no ei tule välja. Kuigi, ka minust on kuuekuuselt tehtud pilt, kus varbad suus. Huvitav oleks teada, et millal see oskus kaob.

Markus Mihkel proovib muna taha peitu minna.

Markus Mihklile meeldib peitust mängida. Hommikuti, kui me voodit teeme, siis Mikule teeb kõvasti nalja, kui ta teki nurga alla jääb ja siis peidus on. Viimasel ajal on mäng edasi arenenud nii, et ta peidab end nagu jaanalind. Kui Markus Mihkel millegi tagant välja ei näe, siis järelikult on ta peidus ja ootab, et keegi ta leiaks. Näiteks, riietumise ajal tõmbab omale pluusi üle silmade. Või kui on süles, siis keerab näo kaenla alla. Ja lihavõtete ajal proovis ta muna taha peitu minna …

Munadepühad on toredad pühad, siis saab mune värvida. Ja seda saab teha koos. Siia juurde kuulub muidugi ka mõnus jutulõng.

Täna mune värvides tuletas Kati meelde, et kui me eelmisel aastal seda tegime, siis arutasime, et järgmisel aastal on meil veel keegi abiks mune värvimas. Siis me veel ei teadnud, et ta on poiss ja et ta nii vahvalt naeratada oskab.

Markus Mihkel sai viiekuuseks. Midagi toredat tuleb ju sellisel puhul koos ette võtta, eriti kui on laupäev ja ilm nii kutsuvalt kevadine.

Otsustasimegi siis KUMUga tutvuda. Igati tore oli. Mikule meeldis väga oma uuest kärust Eesti kunsti maiuspalasid vaadata. Markus Mihkel muudkui uuris majaplaani ja andis suuna, kuhu järgmisena minna.

Täna käisime jälle mõõtmas ja kaalumas, lisaks ka vaktsineeriti. Pikkust oli pea viiekuusel Markus Mihklil 70cm ja kaalu 8 250g. Poja kasvab hoolega, viimase kuuga on lisandunud 3cm ja 1kg.

Eile proovis Markus Mihkel esimest korda piimast erinevat toitu – kõrvitsapüreed. Kujutage nüüd ette – keedetud kõrvits ilma maitseaineteta. Esimese päeva norm oli pool teelusikatäit, selle söömine võttis päris pika aja. Oli näha, et ega kõrvitsapüree kohe Miku lemmikuks ei osutunud. Eks me proovime veel.

Lumi sulab, räästad tilguvad ja päike paistab silma – kevad on käes
Markus Mihkel ei ole veel harjunud nii ereda päikesega, sellepärast piilub ta vaikselt männi tagant. Aga see, mda ta näeb, on tõesti huvitav. Juba paistavad uued rohelised ristikulehed ja ka tulbid on ninad maast välja pistnud.

Varsti saab õue minna juba õhemate riietega, praegu veel mitte. Õhk on küll juba soe, aga tuul üpris jahe ja salakaval.