Jõululapäeval oleme ikka kodused ja oma perega. Sõime ahjukartuleid ja verivorsti kõrvitsasalati ja pohlamoosiga. Pärast sööki avastasime, et päkapikud olid meile kuuse alla kingitused toonud. Laulsime jõululaule (ega me viisi ei pea, aga laulda on ikka tore 
), Henri mängis kitarri ja Kati jagas kingitusi.Oli mõnus õhtu, millele saun toreda punkti pani.
Miku naeru oleme saanud näha ja kuulda sel nädalal juba iga päev. Tahtsime seda teiegagi jagada, aga nagu ikka sellistel puhkudel vahel juhtub, ei saanud seda kõige paremat naeru kaadrisse. Aga varsti tuleb siia ka tõeline laia naeru pilt.
Eks saunalaval räägivad isad ja pojad ikka meestejutte ja nii mõnigi asi saab selgemaks. Markus on veel nii väike, et laupäeviti saunalavale ei lähe. Aga ega isa-poja meestejutud sellepärast veel rääkimata saa jääda. Seni kuni koos leili võtta ei saa, saab jutud räägitud igaõhtuse vanni ajal. Ja Markus Mihkel naudib vannitamist täiega.
Esialgu suhtus meie kass Nelson Mikusse suurte kahtlustega, tema jaoks tuli ju koju uute lõhnade ja häältega olend. Esimestel päevadel vaatas ta pojat vaid väga vargsi, alguses piilus üle õla. Siis järgnes periood, kus kiisu hoidis Markus Mihklist eemale, ta lihtsalt läks sealt ruumist ära, kus poiss oli. Paar nädalat tagasi arvas Nelson Markus Mihkli oma karja liikmeks ja suhtub nüüd temasse väga hoolivalt – vaatab emaliku pilguga ja on sõbralikult talle lihtsalt toeks …
Täna käisime esimest korda perearsti juures mõõtmas ja kaalumas. Esimese kuu kasvamine on olnud päris tubli. Kui sündides oli Markus Mihkel 54 cm pikk, siis esimese kuuga on lisandunud 4,5cm, pikkus siis täna 58,5 cm. Peale sündi võttis Markus kaalus alla ligi 300g, kõige väiksem kaal haiglas oli 3848 grammi. Sellele kaalule on ühe kuuga lisandunud pea kilo, täna oli kaaluks 4830 grammi.
Arst uuris ka, et kas Markus Mihkel juba pead kõhuli olles hoiab. Seni olime kodus näinud teda kõhuli natuke pead tõstvat. Kui aga täna arsti juures Miku kõhuli pandi, siis ajas ta pea täitsa püsti, esimest korda siis.
Poole ootamise ajast teadsime, et sügisel saame poja vanemateks. Selline teadmine teeb suhtlemise tulevase lapsega isiklikuks ja mõnusaks kõigile pereliikmetele. Või nagu Henri ütles, et mõlemast soost lapsed on toredad, aga teadmine, et kummast soost on, on lihtsalt lahe.
Kui sugu oli teada, hakkasime ka pingsamalt nime mõtlemisega tegelema. Selgus, et see vastutusrikas ülesanne on väga keeruline. Jääb ju meile nimepanemise rõõm, mees ise aga peab talle antud nime terve elu kandma. Nime valiku ajal kujunesid välja järgmised mõtted:
• Nimi ei tohiks enne perekonnanime lõppeda „s”-iga,
• Kui kaks nime, siis võiksid mõlemad alata sama tähega
• Kui kaks nime, võiks üks olla rohkem eestipärane ja teine rahvusvaheliselt kergesti hääldatav.
Kati laenutas raamatukogust kahel korral koju nimede raamatu, mis oli meile suureks abiks. Nimede valikul olid suured lapsed üldse väga abiks, samuti nende klassikaaslased, kes erinevaid variante pakkusid. Kati seadis sisse vihiku, kuhu pakutud variandid kirja said. Nende hulgas olid järgmised nimed, mis vähemalt korra tundusid olevat sobivad – Karl, Joosep, Siim, Lennart, Markus, Oliver, Mark, Jan, Sander, Mikk, Johan, Mihkel.
Pingsalt tegelesime nime otsinguga augustis, Lapimaalt tagasi sõites autorongis. Siis käisime metodoloogiliselt läbi kõik nimede raamatus olevad nimed. Selle tulemusena jõudsime järelduseni, et nimesid võiks olla kaks ja teine neist võiks olla Mihkel, Tarmo vanaisa nimi. Esimese nime valikust käisid läbi Karl ja Mark. Viimase sobivuse seadsid kahtluse alla meie suuremad lapsed, kuna „mark” omadussõnana ei ole koolislängis hea tooniga. Nime valik jäi enne sündi siiski lahtiseks, kutsusime veel sündimata pereliiget Pojaks ja Pojakeseks. Nii jätkus ka pärast sündi. Eks me ikka lootsime, et Poja ütleb meile ise, mis ta nimi on …
Kui olime nädalakese haiglast kodus olnud, tundus, et on õige aeg Pojale nimi anda, olime juba piisavalt üksteist tundma saanud. Ja ühel hetkel tunduski, et Markus Mihkel on just õige nimi talle. Juba järgmisel päeval, 22. novembril, sai nimi ka registreeritud.
