Markus Mihkel

Sünnitusmajast tulime koju laupäeval, 12.novembril. Ilm oli pilves, aga novembri kohta soe, +6 kraadi. Kodus ootas meid tutvus kassiga. Eks kiisu Nelsonile oli see esialgu paras šokk, seni oli ju tema meie pere hellitusobjektiks olnud, nüüd aga toodi koju selline imelikult lõhnav ja häälitsev olend. Kiisu suhtus Pojakesse ettevaatlikult. Kui last diivani peal toitsin, tuli ta ja istus teise diivani otsa, seljaga minu poole ja piilus meid üle õla.

Pojakesele aga kodus meeldis, esimese hooga ta kohe magas kodus peaaegu poolteist tundi. Esimesel õhtul tegime ka sauna ning külas käis vanaisa Endel. Pärast südaöist söömist jäi pojake oma hällis magusasse unne.

Sünnitusmajas olemine on tänapäeval väga mugavaks tehtud. Minu viimased mälestused pärinevad 14 aasta tagusest ajast, siis oli kõik sootuks teisiti. Meie olime perepalatis number 3 kolmandal korrusel. Palat ise oli nagu hotellituba, oli avarust ja mugavust. Õnnitlusi saabus igal moel – ohtrasti sms-e, telefonikõnesid, PwC saatis kaardi ja lilled, Fazerist tõid Saive ja Anu lilled ja kaardi koos nimesoovitustgea. Tore oli see, et haiglasse said pere ja sõbrad külla tulla. Haigla personal oli väga abivalmis ja tuletas sõbralikul moel meelde, kuidas nii väikese inimese eest õige hoolitseda on.

Haiglas kaaluti pojakest iga päev. Nagu ikka, võttis Poja alguses kaalust alla. 9.novembril oli kaaluks 3848 grammi. Edasi läks juba kaal ainult ülespoole – 10. novembril 3884 g, 11. novembril 3934 ja 12.novembril 3958 grammi.

Väikemees ise oli kogu haiglas oleku aja üsna rahulik, eriti kui kõht täis oli. Alguses, kui rinnapiimast meie vägilasele väheks jäi, andsime kahel korral juurde ka rinnapiima asendajat. Enne haiglast väljatulemist kaalusin pojakest enne ja pärast rinnapiima söömist, selgus et ta sõi ühe korraga 50 grammi, mis arstide sõnul on väga tubli tulemus.