Markus Mihkel

Vana-aasta õhtul sadas maha ilus paks lumi. Uusaastaööl tegime koos naabritega ilutulestikku, mis lumiste okste kohal särades lõi erilise tunde. Ja Markus Mihkel oli seekord üleval kauem kui kunagi varem, lausa kella üheni. Alanud aastal on lumi kenasti maas püsinud.

Jõuluvana tõi Mihklile suusad ja nüüd oleme ka neid saanud proovida. Sõitsime oma hoovis klassikajälje sisse ja alustasime siin. Ei saa öelda, et Markus Mihklil suusatamine nüüd juba selge oleks, aga tore on värskes õhus möllata ikka. Emme muidugi juba ootab, et Miku kiiresti suusatamise selgeks saaks, siis saaksime koos suusatama minna. Sel nädalavahetusel käisime metsavahel koos lasteaiakaaslastega harjutamas, ka nemad olid esimesi kordi suuskadel ja koos on ju ikka lõbusam. Lisaks leidsid lapsed ühe vahva männi, kuhu sai otsa ronida. Miku on juba mõnda aega rääkinud, kuidas ta ootab suve, et siis saaks puu otsa ronida.

Ja väike nõuanne ka. Kui kellelgi on veel muret püksipõlve purunemistega, siis abi saab Kangast ja Nööbist. Nimelt kuluvad Mihklil lasteaias teksadel vasakud põlved läbi. Kangas ja Nööbis müüakse kleebitavat teksapüksilappi, mille saab panna augu alla ja siis jääb veel ainult õmblusmasinaga läbi teppida. Võib-olla muidugi kõik teised peale minu juba teavad selliseid asju.

Jõulupeod selleks aastaks läbi. Esimene pidu oli emme töökoha pidu “Piip ja Tuut Piparköögis”. Jah, jälle külastasime seda imevahvat mängumaja. Etendus oli vahva ja pärast tuli päkapikk ja jagas väikseid kinke. Järgmisena oli pidu lasteaias. Siin tuli juba tuttav jõuluvana, kellega koos sai tantsida ja laulda. Peoks oli hoolega harjutatud ja valmistatud – lapsed (3-7 aastased) esitasid ca 40 minutilise kava. Armas oli vaadata, et Markus Mihkel oli seekord arvatud suurte laste hulka. Ja oli näha, et ta ka ise võttis oma ülesannet täie tõsidusega, näiteks jälgis hoolega, et väiksemad sirges rivis seisaksid.

Jõululaupäeva veetsime oma perega kodus, jõuluvana oli traditsiooniliselt kingikoti sauna eesruumi poetanud (ilmselt kamina kaudu?). Mihklil oli see eelmisest aastast hästi meeles, igatahes oli emal-isal pisut sebimist kui Miku peale lõunauinakut kohe tahtis alla vaatama minna, et ega juba jõuluvana kotti pole poetanud. Jõulu teisel pühal käisime Mustamäe vanaemal-vanaisal külas. Ja kuna siin rahvast rohkem koos, siis tuli ka päris jõuluvana.

Jõulupühade ajal oli ilm väga soe – näiteks 26.12 lausa +9 kraadi. Nii käisime vabadel päevadel tõukerattaga Mihkli terminoloogia kohaselt “asfaldi pargis” (Ilmarise rulapark) sõitmas. Veel sai näiteks lehti riisuda ja naabrid istutasid aeda ühe kadaka – huvitav ilm.

Ühel septembri hommikul esikus riietudes oli meil selline vestlus:
Markus Mihkel: Emme, kas teil on issiga pulmad juba olnud?
Ema: Ei ole veel.
MM: Aga siis te võiksite ju teha.
Ema: Miks sa seda soovid?
MM: No, siis ma näeksin kuidas te suudlete.
Ema: Seda sa ju oled näinud.
MM: Aga mind huvitab ikka, et kuidas pulmad käivad ja mis seal tehakse.

Markus Mihkel siis veel ei teadnud, et just selline sündmus ongi novembris tulemas. 11. novembril oli ka Mikul tähtis ülesanne – tema pidi sõrmuseid hoidma ja õigel ajal välja võtma. Ja ta sai sellega väga toredasti meie pulmapäeval hakkama.

Piltide autor Edyth Raamat

Sel nädalavahetusel proovisime Europagari ja Saare Leiva pipargoogitaigent. Ja kel veel plaanis piparkooke küpsetada, soovitan otsida just Europagari oma, seda oli hea rullida ja ka piparkoogid tulid imemaitsvad (ilmselt sisaldas võid). Pildil on esiplaanil Miku iseseisvalt kaunistatud päkapikk.

Täna külastasime Hortese poodi, seal on nädalavahetuseti jõuluvana, kellega saab juttu puhuda (ta tõesti rääkis nii, et lastele meeldis ja igaühe jaoks oli paras aeg). Ja luuletust saab ka lugeda. Tänutäheks andis jõuluvana Mihklile kommi. Miku pärast rääkis, et süda hakkas kiiremini põksuma. Eks mäletame seda tunnet ju omastki lapsepõlvest.

Üks mõne kuu tagune lugu ka (ei puuduta küll jõule, aga tahtsin kirja panna, et ei ununeks). Me kirjutasime Markus Mihklile paberi peale emme ja issi telefoninumbrid ja vahel ka kordasime neid, et talle need meelde jääks. Vahel võib ju vaja minna. Ühel päeval sõidan ma töölt kodu poole ja telefon heliseb – tundmatu number. Ja siis hakkab lapsehääl rääkima: “Tere! Mul on kõik hästi. Kus sa oled?” Mina küsin vastu: “Mis su nimi on, kellega sa soovid rääkida?” Ise mõtlen, et nii tuttav lapsehääl. Ja siis ühel hetkel taipasin, et see on Miku, kes oligi kuidagi ootamatult mu telefoninumbri selgeks saanud ja siis ühe lasteaiakaaslase telefonilt seda proovis.

Sel aastal ei ole veel lund olnud (laupäeva hommikune natuke valget naabri katusel ei loe). Markus Mihkel tegelikult küll ootab juba lund. Jõulud lähenevad täie hooga sellegipoolest. Sel nädalavahetusel sai pisut ettevalmstusi tehtud.

Laupäeval kirjutas Mihkel jõuluvanale kirja. Issi tõmbas paberile jooned ette ja siis Miku pusis kirjutada. Sõnavahedest ta veel väga ei hooli, uus asi oli kirjutamise juures koma. Kui kiri valmis, luges selle omaette mitu korda üle ka. Õhtul pani Markus Mihkel kirja sussi peale (kokku ei lubanud voltida: muidu päkapikk ei saa võib-olla aru, mis paber see on). Ja ilmselt oli tal õigus, hommikuks oli päkapikk igatahes kirja ära viinud ja müslibatooni asemele poetanud.

Nädalavahetusel tegime mõlemal päeval ka piparkooke. Ostsin poest erinevaid taignaid. Seni meeldib mulle rohkem Hagari oma, Leiburi taigen on väga magus, kuigi piparkoogid näevad välja paremad. Kaunistasime ka. Pildil teeb Markus Mihkel seale tiibu (ja see oli täitsa kindel, et selleks sobib vaid roosa).

Nädalane puhkus Gran Canarial hakkab läbi saama. Olime päris palju basseinis ja basseini ääres, aga tegime ka muud. Teisipäeval osalesime ekskursioonil “Suuri Saarikierros”. Tegemist oli soomekeelse ekskursiooniga mööda Gran Canariat, kus siin 17 aastat elanud Maarit elu-olu tutvustas. Me ei osanud väga väärtustada hommikul kella kümnest rummitehase külastust ega shoppamist suveniiripoes, kus giid “õigeid” asju ostma juhatas. Küll aga olid toredad mäed, kus vaated pealpool pilvi olid müstilised, kirik, väike botaanikaaed, kus Mihkel nägi kuidas banaanid kasvavad ning väike kohalik turg, kus Miku eesli selga sai. Maarit rääkis huvitavalt fakte kohalikust elust. Üllatavad olid minu jaoks mägedes nähtud sügisvärvid – ka siin oli mets üsna kollane.

Neljapäeval läks lõunast ilm pilve ja nii otsustasime, et võtame midagi ette. Variandid olid – loomaaed Palmitos Park (lubati mitmeid loomashowsid) ja Sioux City – paari kilomeetri jalutuskäigu kaugusel olev metsiku lääne stiilis küla, kus ka erinevad showd toimuvad. Valisime viimase, lihtsalt sellepärast, et see oli lähemal ja loomaparkides on ju käidud ka. Tagantjärele oleme selle otsusega väga rahul – hispaanlased etendasid siin tuntud westerni muusikate saatel pangaröövi, lehmaajamist, kõrtsimelu. Lisaks demonstreeriti lassode kasutust ja no pauku tehti ka küll ja veel. Lühidalt, Mikule meeldis väga. Sealt kaasa antud padrunikest seisab laual aukohal.

Täna käisime katamaraaniga merel ilm oli imeline selle sõidu jaoks. Markus Mihkel käis koos isaga peatuse ajal ka ookeanis ujumas. Veel trepil oli Miku küsinud, et kas siin on haid ka, ookeanis ju on. Aga issi selgitas, et laeva juures neid ei ole ja nii saigi sellest üks tore ujumine, millele laevalaelt tädid kaasa elasid. Õhtul ütles Mihkel, et basseinis meeldib talle teglikult rohkem ujuda, sest siis saab silmad vee all lahti hoida (selguse mõttes olgu öeldud, et Miku ujub ikka käerõngastega).

Eelmisel reedel oli meie peres üks tore sündmus, aga sellest kirjutame siis kui pildid ka näidata. Laupäeval aga asusime teele Gran Canariale. Lend oli pikk – kuus ja pool tundi. Ema ja isa magasid vahepeal, Markus Mihkel aga asjatas terve sõidu aja oma mänguasjade ja vihikuga. Gran Canarial ootasid meid suvised temperatuurid ja bassein.

Eile õhtul oli meil selline jutuajamine:
Emme: Jää nüüd ilusti magama, siis saame homme jälle niipalju ujuda kui süda lustib.
Miku (õiglust nõudval toonil): Ei saa ju!
Emme: Kuidas ei saa?
Miku: Õhtul, kui pimedaks läheb, ei tohi ju basseini minna.

Oi kuidas Mihkel ootas oma sünnipäeva! Luges päevi ja arvutas, et mitu päeva on veel jäänud. Ja siis oli see hommik käes kui emme-issi üles laulsid. Sünnipäevahommikud on ju nii mõnusad ja uneliiv läheb palju kiiremini ära. Õhtul käisid veel vanaemad-vanaisad ja onu-tädi külas, Daniel ka.

Ja siis oli veel möllupidu Nipi mängutoas. Oleme igal Miku sünnipäeval mängutoas käinud. Nipi mängutuba oli senistest kõige vahvam. Õhtujuht Helis tegeles lastega, organiseeris mänge, aitas seinal ronida ja lõpuks oli disko. Täitsa nagu päris – diskokera, tossu ja laseritega. just nagu Nipi kodulehel oli kirjas, varem ei olnud mõtet küll lastele järgi tulla. Aitäh kõigile, kes meeles pidasid!

Selle aasta sügis on olnud teistmoodi. Alates sellest, et tõeliselt pikalt on jagunud sooje ja kuldseid sügisesi päevi. Seda, et oktoobri lõpus tuleks muru niita ei mäletagi. Aasta tagasi oli ju lumi juba maas. Eelmisel nädalavahetusel käisime oma rabametsas jalutamas ja korjasime erinevaid lehti, kuivatasime need ära ja täna tegime Markus Mihkliga neist raamatu.

Tore ja teistmoodi on Mihkli jaoks olnud ka selle sügisene lasteaias käimine. Nüüd on Miku oma rühmas juba vanemate laste hulgas ja tundub, et see talle meeldib. Ta tuleb õhtuti koju, on hästi rõõmsas tujus alati ja jutustab pikalt oma päevast. Üks sõber on talle ka teistest olulisemaks saanud ja nii vaatabki Mihkel hommikul lasteaeda jõudes esimese asjana üle, kas Ricco jalatsite sahtlis on õuejalanõud või toakingad.

Ja siis veel ujumine, kus Markus Mihkel teisipäeviti ja neljapäeviti käib. Ujulas on nii, et treener võtab lapsed vastu ja siis peab edasi ise hakkama saama. Esimesel korral rääkis treener täpselt ette, mis järjekorras midagi teha tuleb. Ja seda oli väga armas vaadata, kuidas viieaastased juntsud seda tähelepanelikult kuulavad. Kuna ma ikka pidin enda rahustuseks piiluma minema, et kas Mihkel saab kõigega hakkama, siis tabasin Miku ühele oma rühmakaaslasele seletamas: “Ujumisriideid ei tohtinud riietusruumis selga panna, treener ju ütles nii”. Mihkel oleks justkui sel hetkel suuremaks saanud.

Ja eile tuli Markus Mihklil ära neljas hammas, seekord aitas ta viimases lõpus ise protsessi kiirendada ka, et hambahaldja jaoks hammas ikka padja alla saaks.

Unejuturaamatuks on Markus Mihklil praegu Leiutajateküla Lotte. Loeme seda raamatut juba kolmandat korda ja tundub, et just praegune vanus on selle raamatu jaoks parim – Miku kuulab suure hoolega ja elab kaasa. No ja Kivirähk on muidugi tõeliselt hea ka.

Eile lugesime sellist kohta raamatus, kus Lotte arutleb, et magamine on üks mõttetu tegevus, et kui ei peaks magama, siis jõuaks nii palju rohkem asju tehtud ja siis kurdab nii: “Ema arvab, et hammastepesu ja magamaminek oleks justkui maailmas kõige tähtsamad.”

Selle peale Mihkel tõusis voodis istukile ja ütles: Ei ole ju nii, eks emme. Maailma kõige tähtsamad on Dalai Lama ja Toomas Hendrik Ilves. On ju nii?”