Markus Mihkel

Bel Canto laulustuudio hooaeg on selleks aastaks läbi, neljapäeval oli lõpupidu. Lapsed esinesid ühislauludega ja paljud esitasid ka soololaulu. Kõigile anti tunnistused ja Kloun Tormi tegi õhupallist loomi. Õhupallist loomad meeldisid lastele väga, ainult ootamiseaeg oli päris pikk. Markus Mihkel sai oma tunnistuse kätte esimeste seas ja siis seisis klouni valel küljele. Seisis ja ootas, millal järg temani jõudis väga püüdlikult.

Ja kõige lõpuks saime kätte Bel Canto plaadi, mida lapsed Linnahalli stuudios mai lõpus salvestamas käisid. Plaat nimega Pallipidu on väga puhtalt sisse lauldud ja armas kuulata. Esimesel õhtul Miku istus diivani serval ja kuulas kõik laulud järjest ära. Viie laulu puhul osaleb ta plaadil ise ka.

Kokkuvõttes oli aasta Bel Cantoga väga tore, Markus Mihkli lauluoskus arenes kindlasti. Sügisel Miku veel ju eriti ei rääkinudki, õpetaja Kaie võttis aga rõõmuga lauluringi vastu. Jõulude ajal jäi mulje, et Miku arvab, et mida kõvemini laulda, seda parem. Ja nüüd kevadel, üritab erinevaid (kõrgeid ja madalaid) toone laulmisse sisse tuua. Päris viisipidamist veel vist ei ole, aga see pidavat vahel ka hiljem tulema. Põhiline on see, et lastel meeldib Bel Cantos käia, sinna minnakse ikka rõõmuga.

Markus Mihkel esines sel nädalal Bel Canto laulustuudioga vanalinnapäevadel kolmel korral. Esmaspäeval, ilusa suveilmaga, oli esimene kontsert, videogi on tehtud siis. Esimesel kontserdil olid lapsed pisut kohmetud, Miku pärast rääkis, et ta kartis seda kõva häält. Eks muidugi oli taustamuusika päris kõvasti ja suur hulk kuulajaidki uus asi.

Laulud olid lõbusad. Teletupsude laulu ajal näitas Markus Mihkel piinliku täpsusega alati õiget arvu näppe, kuigi kolme ja nelja näitamiseks oli teise käe abi vaja. See oli üsna lõbus vaatepilt.

Neljapäevase Shnelli tiigi ääres esinemise ajaks oli temperatuur langenud viiele kraadile, aga vähemalt vihm jäi just Bel Canto esinemise ajaks üle. Lapsed olid vaatamata ilmale veelgi tublimad. Ja eriti tublid olid laululapsed laupäeval, siis tekkis laval selline energia, kus kõik võidu kaasa tantsisid. Pea platsi täis turistidest ja kohalikest publikut tegi väärilise aplausi. Ja päikegi tuli jälle välja.

Suured tänud õpetaja Kaiele, kes lastele laulud rõõmuga selgeks õpetas ja sellise esinemise võimaluse pakkus!

Markus Mihkel on nüüd kolm ja pool aastat vana. Ta tahaks olla juba natuke rohkem, eriti pärast Danieli sünnipäeva küsib ta, et kas ma olen nüüd juba neljane.

Markus Mihkel on 105 cm pikk ja 17,5 kilo raske. Mihklile meeldib puzzlesid kokku panna, mängida autodega, rollimängud loomadega, ta on avastanud Legode mõnusa maailma, talle meeldivad raamatud (nii ettelugemine kui ise piltide järgi jutustamine) ja multikaid meeldib ka ikka mitu korda üle vaadata. Miku tunneb kõiki tähti juba mõnda aega, aga sõnade kokkulugemine käib veel praegu nii: A-U-R-A, kokku on mahl.

Viimased kaks nädalat oli Markus Mihkel vanaemaga, kuna ema-isa käisid reisil. Meie arvates Miku kosus vahepeal ja hakkas paremini rattaga sõitma. Vanaema rääkis, et Markus Mihkel oli ka omal moel mõttetalgutest osa võtnud. Nad olid koos presidendi juttu kuulanud ja vanaema oli selgitanud, et president kutsub inimesi mõtlema, et kuidas Eesti elu paremaks muuta. Miku oli siis ka mõelnud ja öelnud: Mina mõklen, et kõik imised peaksid oma tööd hästi tegema.

Käisime Pärnus. Selleks, et pikal tagasiteel janu kustutada, läksime poodi joogivett ostma.:

Markus Mihkel: “Ega see ei ole kaanega vesi?”
Ema: “Mis mõttes?”
Markus Mihkel: “Mulle ei meeldi kui mullid tulevad.”

No selge, kuidas peakski laps teadma: gaas – gaasi, kaas – kaane.

Pilt on tehtud meie pühademunadest.

Reedel helistas Emili ema ja kutsus meid teatrisse. Meile sobis ja nii käiski Markus Mihkel laupäeval Emiliga Nukuteatris Šoti Torupillimängijat vaatamas. Etendus toimus Köismäe tornis. Kõigepealt rääkisid näitlejad lastele Šotimaast ja siis etendasid Šoti haldjatega seotud muinasjuttu. Igati vahva lugu. Ja kuigi tundus, et lugu sobis ehk pisut vanematele kui kolmeaastastele paremini, vaatasid Miku ja Emili seda suure huviga ja pärast jätkus muljetamist õhtukski. Ma arvan, et läheme seda aasta pärast veel korra vaatama.

Pühapäeval käis Markus Mihkel vanaema ja Danieliga Suure ja väikese Panda multikat kinos Sõprus vaatamas. Jaapani animet näidati Jaapani Filmi Festivali JAFF raames ja seda filmi peetakse Markus Mihkli ühe lemmikmultifilmi Totoro eelkäijaks. Film on hästi sõbralik ja vägivalla-vaba.

Ja kevad saabus ka lõpuks, kraadiklaas näitas akna taga kümmet soojakraadi, lumi sulas meie hoovist ära ja nii saime ka ratta välja tuua ning esimesed sõidud teha.

Kui sel talvel lumi maha tuli, oli Markus Mihklil parasjagu haiguste või haigustest hoidumise periood. Ja natuke kurb oli, et äkki nüüd ei saagi sel talvel kelgutada, kuna kes teab kui kauaks lund jätkub. Viimastel nädalatel oleme selle aga kuhjaga tasa saanud teha. Meie Pääsküla metsas on veel mõnusalt lund.

See nädalavahetus oli kevadiselt päikeseline, nii et kelgutamine oli mõlemal päeval lausa lust. Markus Mihklile meeldib kõige rohkem “lennukistiilis” mäest alla tuhiseda, st nii et käed sirgelt kõrval.

Kuna ilmad olid ilusad, siis kasutasime juhust ja pildistasime ka Miku lasteaia hoovi ja meie metsa-alust mänguväljakut. Lasteaias on Markus Mihkel juba mitmel päeval käinud ja tundub, et “uus harjumine” sujub hästi. Eks teised on omavahel vahepeal palju mänginud, aga kuna rühmas on õhkkond väga hea, siis läheb Markus Mihkel hommikul igati heatujuliselt rühma. Muutus võrreldes sügisega on see, et Miku ärkab varem. Viimasel ajal hüüab lausa kell 7:30: “Ma tahan üles ärgata!”

Tänane vastlaliug oli tore – ilm oli pehme ja Mikul tuju lõbus. Ja toaski on jälle kõvasti tegemist, saab kassi taga ajada ja muid mänge mängida.

Reedel arstile minnes olid ikka kõik küsimärgid üleval, kuna nina oli ikka pisut kinni. Seekord otsustas arst, et Markus Mihkel on operatsiooniks sobilik ja nii ongi adenoidid nüüd ära. Olime öö haiglas ja laupärva hommikul andis arst kojuminekuks loa. Miku pärast rääkis, et see onu, kelle nimi oli arstitädi, ütles, et ma olen nüüd terve. Operatsioonist taastumine läks ruttu ja nüüd tundub, et Mikul on energiat juurdegi tulnud. Loodame reedel kauaoodatud lasteada minna. Miku räägib viimasel ajal sageli nii: “Ma tahan väga lasteaeda minna, kas homme läheme?”

Markus Mihkel ärkas eile vara, ikka selleks, et õigeks ajaks arsti juurde jõuda. Mulle tundus ainukese murena see, et kas me selles poolekaheksases liikluskaoses õigeks ajaks kohale jõuame. Ega täpselt ei jõudnudki, mõne minuti jäime hiljaks. Aga tegelikult oli see vähetähtis mure, see paar minutit ei olnud oluline, järgmine kord juba teame. Järgmine kord, kui jälle operatsioonile sätime.

Seekord jäi operatsioon ära – arst leidis nohu, mida me ei olnud märganud ja nii saadeti Markus Mihkel koju. Järgmisel teisipäeval läheme ülevaatusele ja kui on olukord hea, siis järgmine võimalus operatsiooniks on 20. veebruar. Kui siis ei õnnestu, on uued võimalused märtsis. Miks peab põetamine olema lapsekasvatamise üks osa? Tahaks lapsega koos aega veeta basseinis või kelgumäel või mänguväljakul, aga ei saa. Eile oli dr.Lüüsi ukse taga üks poiss, kelle saatekiri pärines kahe aasta tagusest ajast …

Arst oli Mikuga väga sõbralik. Kui lahkuma hakkasime, siis küsis: ” Kas sa lähed nüüd koju tagasi magama või lähed mängima?” Markus Mihkel: “Ei, ma lähen koju makarone sööma.” Miku kõht oli selleks ajaks juba üsna tühjaks läinud.

Juba päris pikalt on olnud meil talverõõme nautida, on olnud lund ja külma. Viimane oli vist küll ka selle põhjuseks, miks Markus Mihkel pärast Egiptuse reisi haigeks jäi. Või mine tea, see võis ju ka viirus olla. Igatahes läks see haigus mööda. Vaatamata sellele ei ole Miku sel aastal veel lasteaias käinud. Kuna 9. veebruariks on ammu kinni pandud aeg adenoidide eemaldamiseks, ei saanud me lubada, et äkki kuskilt mõni viirus jälle külge hakkab. Nii ongi Markus Mihklil suur igatsus oma lasteaia sõprade järgi, aga see-eest on ta saanud palju aega vanaema, vana-vanaema, vana-vanatädi ja muidugi ka kodustega veeta. Eks see on ju ka tore.

Ja kelgutada oleme saanud. Eelmisel aastal Markus Mihklile veel väga ei meeldinud kelguga mäest alla sõita, vist läks hoog tema jaoks liiga suureks ja ega ei olnud ka palju võimalusi harjutamiseks. Sel aastal alustasime harjutamisega oma hoovis väga lauge künka pealt. Ja siis ikka metsa alla ka. Kuna meie lähedal metsa all on õhtuti valgustus, siis oleme isegi pimedas saanud kelgutamas käia.

Tänane ilm oli täiesti vastupandamatu lumememme ilm – värskelt sadanud lumi ja temperatuur nullis. Väga mõnus oli õues mütata ja nii jäigi ainult ühe lumememme tegemisest väheks. Meisterdasime veel ka Totoro ja väikse Miku. Pärast lõunaund läks Markus Mihkel esimese asjana vaatama, kas kõik on ikka alles. Loodame, et läheb natuke külmemaks ja teeb meie lumememmed tugevamaks.

Kui vana-aasta õhtul raketid koos naabrilastega taevasse lastud, asus Markus Mihkel pakkima oma seljakotti, mille jõuluvana kinkis. Sinna mahtusid täpselt kõik vajalikud asjad viietunniseks lennureisiks. Just nii kaua võttis aega, et külmast ja sombusest Tallinnast Sharm El Sheikhi lennata. Egiptuses oli püsivalt päikseline, päeval temperatuur 24-26 kraadi sooja, õhtuti pimedas küll pisut jahedam. Merevesi oli soe, 22-24 kraadi.

Markus Mihkel on seni väga suur vee ja ujumise sõber olnud, Egiptuses oli basseinis ka. Aga merevees hirmutasid teda pisut kalad, just need värvilised, mis Kala Nemo multikast tuttavad ja vaadata nii toredad. Ehk järgmine kord meeldib ka Mikule.

Sel reisil oli Markus Mihkel tublim ja iseseisvam võrreldes Tai reisiga. Näiteks bussiekskursioonil tahtis ta istuda omaette ja kuulas tähelepanelikult giidi juttu. Kui midagi huvitavat kuulis, siis juhtis ka meie tähelepanu sellele. Õhtuti käisime mõni kord laste diskol, esimesel korral läks Miku koos Katiga tantsima. Pärast ütles, et ära sina tule. Me siis vaatasime pealt.

Vahva puhkus oli, saime kõik energiat juurde, nii koos veedetud ajast kui päikesest.

Sharm el Sheikh pildid
Petra pildid